Disc golf on minu elus olnud tähtsal kohal juba viimased 6-7 aastat. Avastasin selle ägeda ala enda jaoks 2014. aasta juunis kui olin just Austraaliast tagasi kodumaale naasenud. Nii nagu enamikel, tuli ka minu ellu disc golf läbi sõprade.
Mäletan väga hästi, kuidas esimest korda läksin disc golfi mängima Pirita rajale (oeh, vanad head Pirita ajad). Kel õnnestus Pirital mängida, teab väga hästi, millest ma räägin. Toona olid alati valikus, kas Nõmme või Pirita ja enamikul kordadel valis minu sõpruskond just Pirita raja. Eks vahelduse mõttes sai ikka Nõmmel ja muudel radadel ka käidud.
Ma ei valeta kui väidan, et enamikul kordadel kui Nõmmele läksime oli Silver Lätt ka platsis. Alustava mängijana ei julgenud ma kunagi esimesena viskama minna, vaid ootasin, millal kõik teised ära viskavad, et siis kiirelt oma kaalikas ka teele saata. Samas ei olnud esimesel rajal kellelgi seda entusiasmi, et minna esimesena viskama. Kõik lihtsalt vahtisid silmad suured peas, kuidas Silver, vana Nõmme esimesel koti tühjaks viskas ja praktiliselt kõik visked fore-ga parkis, jalas valged sukad ja ketsid. Ma ei jõudnud oma kiirete draiveritega poole pealegi ja kui pikk see esimene rada ometi oligi?
Esimesel disc golfi aastal olid emotsioonid sageli üles-alla – mõni päev sai ikka kolmel või neljal rajal käidud ja end ribadeks mängitud, teinekord pidin ma suurt vaeva nägema, et ennast kodust üldse välja ajada, sest “disc golf on nii nõme ja mõttetu mäng ja miks need puud metsas üldse kasvama peavad?”. Muidugi need päevad, mil mäng tuli nii hästi välja, et mul hakas lausa hirmus, et kui hea ma olen, trumpasid üle need päevad, mil ma ei saanud ka kõige lihtlabasemate visetega hakkama. Seda endiselt juhtub ka praegu.
Mäletan, kuidas ma ei saanud draivereid lendama. Ilmselgelt oli kettal kiirust minu viske jaoks natuke palju, seega otsustasin üks hetk, et mina mängin ainult putteritega. Käisin rajal 3-4 putteriga, et oleks ikka midagi kanget, sirget ja lahjat, lisaks puttimiseks eraldi putter. See on mul juba algusest saati olnud alati selline ketas, millega ma väga tegelikult ei draivi. Täna on see samamoodi. Kasutan puttimis putterit ainult lühikesteks lähenemisteks, jump puttideks ja puttimiseks. Usun, et ainult putterite mänguga olen saavutanud hea enesekindluse nende viskamisel. Siinkohal innustan kõiki puttereid rohkem kasutama – see on game changer. Putter on nii usaldusväärne oma lennu poolest ja võib paljudes olukordades olla päästeingel.
Oma esimese holari viskasin samuti Pirita rajal, Seppo Paju musta M3-ga. Oi kui mammu see oli! Meid oli toona päris palju mängimas, seega oli mega äge näha sõprade reaktiooni ja ehedat rõõmu mu üle. Muide, see oli maa skip-ga, mis tegi sellest eriti pro viske! Siis ma veel muidugi Seppo Pajut isiklikult ei tundnud, aga kui ta mu Instagrami pildi alla komentaari jättis – päris äge, et selline professionaal märkas mu postitust!
Ma pole päris kindel, aga vaadates esimesi disc golfi pilte, mis ma oma arhiivist leidsin, olid minu esimesteks ketasteks L64 Diamond ja mingisugune Discmania Ladyline putter. Kõik oma kettad sain ma oma elukaaslase käest, kes teadis nii mängust kui ka ketastest rohkem. Usun, et enamus naismängijatest saavad oma esimesed kettad kaaslastelt, need, mis omakorda nende jaoks juba liiga lahjaks või mõttetuks on kujunenud. Üks hetk otsustas mu elukaaslane Prodigyt proovida ja nii me kuidagi koos Prodigy usku end pöörasimegi.
2015. aasta Eesti suvised meistrikad toimusid Pärnus, Jõekääru rajal. Otsustasime kahe sõbraga sõita Tallinnast Pärnusse, et finaalringi vaatama minna. See oli minu esimene suure võistluse kogemus, kus sai näha päris professionaale. Enda peas mõtlesin toona, et mina ei julge elu sees nii suurele võistlusele minna – siin on nii palju inimesi ja nad kõik on nii tublid ja head mängijad, aga never say never!
Viimasel rajal olid kõik kogunenud saare ümber, et näha, kuidas positsioonid jagunevad. Mäletan, et filmisin Martin Rotmeistri viimast putti, et jäädvustada see hetk ja tema emotsioon, teades, et ta on nüüd Eesti meister disc golfis. Muidugi lisasin selle video enda Instagrami, et olla popp ja moepärane ning mõni tund hiljem kirjutas härra isiklikult, et kas saaksin talle seda videot jagada. Issand! Ma nii mäletan, kuidas mu pulss tõusis kui nägin, et selline inimene mulle kirjutab. Ma olin ju sel hetkel täiesti suvaline harrastaja ja kui ikka oma lemmik ala Eesti meister kirjutab – see on suur asi. Sealt sai ka alguse minu ja Martini sõprus. Usun, et olulist rolli mängis selles ka see, et jäin truuks Prodigyle.
2015. aasta oli ka märgiline aasta minu disc golfi karjääris, sest just siis mängisin oma esimese PDGA võistluse Jõulumäel. See oli ka suuresti Silver Läti surumisel, et “kamoon, tulge, mida te põete”. Äge oli! Tommy Markus oli võistluse TD. Tal oli tookord mingi eriti haige sõjaväe camo-kostüüm seljas, mille peal oli veel omakorda camo-võrk. Ta nägi veidi välja nagu Kivinõid “Nõiakivist”. Mõtlesin, et okei, päris huvitavad inimesed tegelevad selle disc golfiga. Mäletan, kuidas kogu see punt istus õhtul kohviku majas, kus oli metsik möll ja trall. Kõik teadsid üksteist ja lahe oli näha seda suurt kommuuni niimoodi koos. Mina muidugi istusin ühe koha peal ja lihtsalt naeratasin kõigile, suurt midagi ei julgenud teha või öelda. Fast forward tänasesse päeva, kus mina olen tavaliselt see, kes võistlustel kallistab ja teretab kõiki inimesi.
2016. aastal oli minu esimene täies pikkuses hooaeg. Alustasin seda talviste meistrivõistlustega. Esimese ringi puulid olid loosikad ja ma olin samas puulis koos Martiniga, mis pani mulle mega pinge peale. Vähe sellest, Eesti Discgolfi Liidu esimene president, Rein Rotmeister, oli Martinile caddymas. Mis te arvate, kas käsi värises ka veidi selliste inimeste juuresolekul?
2016. aasta oli tegelikult väga eriline aasta – tulin kuuel korral poodiumile, võitsin ühe Baltic Sea Tour etapi, mängisin oma elu esimestel suvistel Eestikatel teisel ja kolmandal ringil liiderpuulis. Kusjuures, peale esimest ringi olin teisel kohal! Võistluse lõpetasin siiski 5. kohal, mis minu arvates pole üldse halb tulemus. Samuti käisin esimest korda võistlemas Leedus ja Lätis. Lätti sõit oli mega eriline, sest sinna läksime Kristiniga kahekesi ja vot see oli alles reis! Jäime Lätis politseile vahele, sest ühel neiul oli vähe raskem jalg, aga kuna kohalik konstaabel mängis ise ka disc golfi ja tundis Kristini ära, saime me ainult hoiatuse ja sooviti edu võistlusteks.
Usun, et 2016. aasta hooaeg andis märku, et tahet ja potentsiaali minus on. Aasta lõpus saingi kaks tiimiga liitumise pakkumist. Üks tuli Prodigylt ja teine Trilogylt. Martin ja Rein pakkusid mulle kohta Team Prodigy Balticusse ja Silver Leetma pakkus mulle kohta Team 64 Balticusse. Kuna lepingud olid sisult väga sarnased, ei näinud ma mõtet vahetada oma koti sisu uue brändi vastu. Tundsin end Prodigy ketastega väga mugavalt ning nii saigi minu esimeseks sponsoriks Prodigy Disc.
Ja siin ma nüüd olen – mängin endiselt disc golfi, juba viiendat hooaega Prodigy ridades ja olen oma valiku ja ketastega väga rahul! #throwprodigy
Jälgi Liisi tegemisi Instagramis: https://www.instagram.com/liisp2id