Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Jaanus Väljamäe:  Kuidas ma avastasin või leiutasin discgolfi? (Episood 1)

Jaanus Väljamäe: Kuidas ma avastasin või leiutasin discgolfi? (Episood 1)

Minu esimene discgolfimäng toimus 31 aastat tagasi. Oli Nõukogude Liidu lagunemise aeg ja piirid avanesid. Mina olin noor pesapallitreener ja saime kutse poistega Hollandis võistlustel osalemiseks. Viisad pidi Leningradist tooma ja need sai kätte elavas järjekorras kohapeal. Üks treener sõitis päev enne väljasõitu Moskvitšiga Leningradi. Tagasi jõudis ta õnneks koos viisadega üks tund enne väljasõitu Hollandisse.

Bussiks oli loomulikult Ikarus, mis oli mõeldud lühikesteks sõitudeks. Lisavarustuseks oli bussi põhja alla keevitatud lisapaak 1,2 tonni kütusega. Leedus sai paagid täis tangitud ja järgmine tankimine oli tagasiteel jälle Leedu piiri lähedal. Päris raha meil ei olnud – see, kellel oli 5 dollarit taskus, oli rikkur. Toit oli kõik kaasas. Treeneritel vahetuskaubaks viin, suitsuvorst ja Kalevi šokolaad. Varssavi turul tegime esimese piraatmüügi ja saime suitsuvorstist lahti.

Mis sellel discgolfiga pistmist on? Ega ei olegi. Meil ei olnud õrna aimugi, et selline mäng olemas on ja kuidas seda mängida. Tegelikult on põhjuseks discgolfist rääkida Leedu-Poola piir. See, et me viisad saime, oli alles esimene katsumus. Tõeline kadalipp tuli läbida piiril. Selleks, et Poola pääseda, tuli seista järjekorras, mis algas orienteeruvalt 5 kilomeetrit enne piiri. Tavapärane ooteaeg oli kolm ööpäeva. Kuna meil olid lapsed bussis, siis trügisime julmalt mööda. Kõige väiksemad poisid seisid esimese ukse juures ja tegid nutunägu. Jõudsime sõimu ja bussi peksmise saatel päris kaugele, kuid mitte piirini. Öist aega kasutades trügisime ühte auku ja edasi järgnes 28 tundi venimist piiri poole.

Ja siit algabki discgolfi osa. Mida teha, kui mitte midagi ei ole teha? Õnneks oli keegi võtnud kaasa mõned nõukogudeaegsed lendavad taldrikud. Läksime nendega natuke kaugemale karjamaale ja viskasime omavahel. Kuna see muutus igavaks, siis keegi pakkus välja variandi, et hakkame viskama mingi märgi suunas ja võidab see, kes teeb kõige vähem viskeid. Meid oli suhteliselt väike punt ja kõik said endale ketta, mida visata. Juba pärast esimest rada tekkis sportlik hasart – reeglid olid ju lihtsad! Viskekohaks tõmbasime jalaga joone maha. Märklaua valisime jooksvalt välja: puud, suured kivid, elektriliini postid, heinakuhjad. Pärast iga rada leppisime kokku järgmise sihtmärgi, millele tuli viimase viskega pihta saada. Vahepeal tegime kokkuvõtteid ja mängisime jälle edasi. Ega seda frisbee ketast kerge visata ole, eriti just pikka distantsi, aga vaikselt saime paremaks ja seega läks ka mäng huvitavamaks. Ega ei peagi vist lisama, et enamik ootetundidest veetsin kettaga Leedu karjamaadel.

Selline oli minu esimene kokkupuude discgolfiga ja need olid õnnelikud tunnid.

Jaanus Väljamäe

Discgolf.ee iseloomustab: Jaanus Väljamäe on suure südamega discgolfar. Valitsev mitmekordne Eesti meister ja Keila discgolfipargi hing. Jaanus on meile eeskujuks.

 PDGA: https://www.pdga.com/player/48025/stats/2018