Olen kettagolfiga tegelenud aktiivsemalt alates 2020 maist ja proovinud vahepealse ajaga väga paljud erinevaid kettaid, radu, võistlusi. Kogu see fanatismist põhjustatud sigri-migri pole aga toonud mingitki stabiilsust ja teadsin sisimas, et Jõulumäe Open’ilt head tulemust on raske loota. Alles hiljuti hakkas minu arengut aitama discikoondise kapten Raimo Kimmel, kes põhjalikult mu taguriviske vead pulkadeks võttis nii, et mul isegi mingit kindlat “oma viset, kasvõi valesti” ka võtta polnud. Aga Silvi (Silver Lätt) ja Krissu (teate küll) on viimase aastaga minu südames leidnud nii palju kaasaelamist, et kui nemad sellise toreda asja taas korraldada võtsid, ei saanud ma mitte minemata jätta. Open toimus 15.-17. oktoober.
Kui ma oma põhitöös aitan arendada Eesti koguduste tehtavat noortetööd teismelistega, siis tore oli see, et reedel toimunud paarismänguks oli minuga valmis käed lööma Järta nädalamängudelt tuttavaks saanud Raul Reesar. Raul on 16-aastane tüüp, kes ühe aastaga arenenud Metrixi reitingust 806 üle 150 punkti edasi 971ni, saavutanud kõrgeid kohti mitmetel suvistel võistlustel, karikasarjas neljanda koha ja äsjatoimunud Jõuluka Openilt III koha. Raulil ja ülla-ülla ka minul oli küll reedel kehva ring, kuid järgmistel päevadel tegi vend oma ära. Siiras rõõm, et noormees, kes on seadnud sihiks ei rohkem ega vähem kui jõuda discgolfi tippude sekka, tegi reedesest ringist oma järeldused ja mentaalselt tugeva sportlasena need õppetunnid ka ellu rakendas. Raul on minu silmis särasilmne super-eeskuju oma eakaaslastele, kes peab kinni etiketist, on viisakas, teeb tarku ja tervislikke otsuseid ka koolis, sõpradega aega veetes ning pereliikmeid väärtustades.
Minnes tagasi nädalavahetuse algusesse, siis ootas mängijaid ees väga ägedasti sisustatud “hub”, kus oli regamislaud, pro-shop, õhtuti võimalus DGPT championship’i vaadata , lauamängudes mõõtu võtta ja head-paremat kõrvale närida-rüübata. Veidi käis seest läbi kui esimest korda ruumi sisenedes nägin Silveri seljas “USA” tekstiga dressikat. Paratamatult võtsime samal õhtul teemaks ka USDGC/Throw Pink võistlema minemiseks planeeritud reisi ärajäämise. Krissu veidi pelgas, et kui sel aastal juba nii palju asju on läinud vähe valesti, et siis kas see nädalavahetus ikka õnnestub. Minu ja mu kaasvõitlejate silmade läbi tegid nad küll väga hea töö - tegemist oli tõelise discirahva peoga, kus mitte ainult ei võisteldud, vaid veedeti üksteisega head aega miljonil eri viisil. Sellele aitasid kaasa side-event’id (skill shot, putivõistlus), pokkeriturniir ja Anthony Endeni valjuhäälselt juhitud disciviktoriin, mille oli kokku pannud üks ja ainus Rainer Lipand. Ainus asi, mis närima jäi - väga tujukas ilm.. aga see oli noormees Tasalaini vastutada..
Mu oma võistlusringid läksid täitsa pekki. Väga tagasihoidlikult seatud eesmärk oli kollasel layout’il +15 ja punasel +10 sisse jääda. Laupäeval sain peale avakorvi snowman’i mentaalse lajaka ja lõpuks kokkuvõttes MA3 viimaste seas - karm.. Raskeim hetk oligi vast laupäeva pealelõunal, kui oleks tahtnud koju tagasi sõita, aga mis seda teha ei lubanud, oli tahe panna ennast proovile side-eventidel ja rahvaga aega veeta; söögid olid ka veel ette makstud! Nii jäigi minu positiivseimateks mälestusteks need 6 asja:
- Skill-shot’i 15. koht (ehk kui naudid ja fun, siis midagi ikka tuleb!)
- Sööklas peetud vestlused junsude-kambaga (noormees Särg oleks võinud jutu vahele süüa ka)
- Putivõistluse lõbus puul (Johanna Lepp paneb iga liig-eestlasliku puuli rääkima)
- Laupäeva-õhtune viktoriin (osales täismaja ja Karl-Johan Kastein on megahea disci-silmaringiga)
- Uno lauamänguõhtu Kristin Tattari, Keiti Tätte, Marger Krummi ja mitmete nende sõprade-tuttavatega
- Ring of Fire (kaunis lõpp)
Kristin ja Silver - jätkake head tööd! Jõulumäe Open oli ka minusuguse jumbu jaoks üks parimaid viise hooaja lõppedes mitte üksnes võistelda, vaid ka nautida discirahva melu! Palju õnne võitjatele, väärtustage seda, mis teil on, sest kõigil seda (veel) ei ole. :
Fotod: Mauri Levandi (v.a “ring of fire” kuvatõmmis)