Discgolf on relatiivselt lihtne mäng, millega “alustada”. Minu jaoks käis see nii ammustel aegadel kui Pirku tekkis esimene minu läheduses olev rada. Sai ostetud paar Amazoni seent ja mindud neid koos perega loopima. Kui aus olla, siis pikema aja peale hakkasin ma discgolfi vihkama. Mida aga aeg edasi läks, seda rohkem tekkis sõprade ringi isehakanud discgolfi eksperte, mõned neist on isegi nüüd sponsoreeritud. Pika peale (pean ma saladuskatte all ütlema) hakkasin seda mängu oluliselt nautima. Nagu eestlasele kombeks oli mul olemas ainult eestkäsi ja loomingulisus selle jaoks kui rajad pöörasid kõike muud kui vasakule.
Lõpuks otsustasin, et aeg on see saatuslik tagantkäsi ära õppida. Selle käigus avastasin ma, et discgolfi maailm on palju suurem ja keerulisem kui ma eales arvata oskasin. Kui sa oled algaja ja sooviksid hakata discgolfiga tõsisemalt tegelema, siis ma aitan hoida su kätt ja viia sind läbi raskuste su esimese 130 m draivini. Kui oled juba kettaekspert, siis loodan, et saan anda sulle ühe nostalgialaksu ja tuletada meelde, et ka sinusugune profisportlane, kelle kott maksab rohkem kui mu arvuti, pidi kuskilt alustama.
Ketta valik
Minu ketta repertuaar koosnes siiamaani Latitude 64 Pure putterist ja metsast leitud Innova Ape-st, mille stamp oli nii kulunud, et seda pidi teatud nurga all inspekteerima, et aru saada, mis kettaga tegu on.
Tollel ajal ei öelnud need nimed mulle midagi ja mul polnud õrnematki aimu, mida üks õige ketas tegema peab. Tahtes lõpuks ometi oma vormi lihvida tuli avada lõpmatu teadmistepagas “YouTube” ja õppida, mida kettad teevad. See info üleküllus, mis sealt tuli oli meeletu ja “keeruline” oleks asja väga suur alahindamine. Pole ime, et sellised suured tegelased nagu Lizotte, McBeth ja Vanem ei tea ka täpselt, mida need numbrid õieti tähendama peaksid ning seda ei hakka ka mina siin seletama, kuna ma kardan, et te loete seda postitust siis õhtuni. Ma eeldan, et te teate seda juba ja Google-s on kõik vajalik info olemas.
Olles veidikene ruumi oma niigi hõivatud ajus discgolfile teinud, astusin ma figuratiivselt discgolfi veebipooditesse ja ütleme nii, et sealne valik hämmastas mind. Ketta brände on rohkem kui nädalamängudel bogey-sid ja erinevate mudelite arv ajas mind kergelt segadusse. Ma vist ei pea isegi nentima seda, et erinevad plastikud olid veel viimane nael kirstu. Tark mees oli YouTube-s öelnud, et alustada ei tasuks kaugamaa ketastega ja soovitatavalt võiksid esimesed kettad olla alastabiilsed. Siit soovitan võtta esimese näpunäite, kuna see valik tasus end ära.
Peale pikka juurdlemist otsustasin võtta ühe brändi ja jääda nende ketaste juurde. Kuna Albert Tamm tundus selles mängus päris hea olevat, otsustasin Latitude64 kasuks ning mu esimesteks ketasteks said Latitude64 Saint ja Fuse. Algselt tundus umbes 17 eurot ketta kohta vägagi mõistlik summa, aga palun ärge langege sellesse lõksu. Selline väike hobi võib kujuneda tõsiseks sõltuvuseks ja järsku te vaatate kui palju võiks teie telekas pandimajas väärt olla, et uut Discmania signatuur-ketast osta.
Ketta viskamine
Olles oma uued pillid kätte saanud, tuli minna nendega rajale. Ajasime kamba kokku ja läksime Pirgu rajale pommitama. Peatselt selgus tõsiasi, et antud kettad mis ma just soetasin ei sobi absoluutselt eestkätt viskamiseks. Kuna nad olid rahvakeeli üsna “lahjad”, vajasid nad ulme suurt tehnilist oskust, et neid eestkäega mitte paratamatuteks rolleriteks visata. Nagu ma eelnevalt nentisin, siis minu eelnev workhorse oli Innova Ape, mis on kõike muud kui lahja. Ja sellelt Pirgu igati positiivse tulemusega roundilt tulles, sain ma vajaliku õppetunni. Kettaid võib küll olla palju ja nad võivad olla vahest isegi vägagi kallid, aga neid peab visata ka oskama. Väga kurb. Koju sõites võtsin ennast kokku ja mõtlesin, et nüüd on asi tõsine ja vaja on päriselt harjutama hakata.
Palun minge välja ja mängige discgolfi.