Kuidas jõuab üks inimene korraga olla lapsevanem, käia täiskohaga tööl, mängida kõrgel tasemel discgolfi ning olla ka Euroopa ühe suurima discgolfisündmuse turniiridirektor? Tarmo Laiksoo räägib!
Oled aastaid esindanud Prodigyt, aga sellest hooajast liitud Discgolf.ee retail tiimiga. Kui palju su koti sisu nüüd muutub – kas jääd Prodigy juurde või avad enda kotilukud täiesti uuele maailmale?
Tõsi, viimased 8 aastat/hooaega olen kuulunud Prodigy Disc Europe Team’i, kuid värskelt alanud hooaja eel tundsin esimest korda, et on mingi sisemine kihk anda võimalus ka teistele toodete/brändidele. Ehk siis - avan kotiluku ka uuele maailmale, kuid vähemalt esialgu kindlasti jätkan suuremas osas Prodigy’ga.
Millised on sinu lemmikkettad ja miks? Kas on mõni ketas, mis on alati su kotis olnud?
See hooaeg on minu 11. võistlushooaeg, millest 8 olen ma olnud ühe brändi ridades, seega järgnevad lemmikud on ka paratamatult sellest tulenevad…
Prodigy PA3 - suurepärane putter nii puttimiseks kui ka drivimiseks.
Prodigy Feedback - stabiilne fairway driver, mis istub mõnusalt kätte nii tagakäe kui ka eestkäe viseteks. Kannatab ka mõõdukat tuult.
Prodigy D2 - on alati olnud minu go-to distantsiketas. Sedavõrd mitmekülgne ketas, et leides erineva stabiilsusega D2-sid, saab kaetud kogu visete arsenal.
Oled Euroopa Discgolfi Festivali TD. Mis tunne on seista nii suure ja olulise turniiri taga, eriti nüüd, kui EDGF on saanud PDGA Suure slämmi turniiri staatuse?
On suur au ja samas ka aukartus olla maailma parima võistluse TD ning üks väike mutter suurest tiimist, kes kõik selle võistluse taga seisavad.
Kui me Martin Rotmeistriga võtsime 2019. aastal üle Estonian Openi korraldusõiguse, mis A-tier-ina oli osa EuroTour-ist, hiljem European Pro Tour-ist, siis juba toona oli tunne, et me teeme maailma parimat võistlust. EDGF on mitmesaja kordne aste üles poole ning ühel heal päeval toome ka MMi koju ära!
Milline näeb välja TD päev festivali võistluspäevadel? Kas üldse jõuad nautida võistluse kulgu või oled päevad läbi rakkes?
Tavaline võistluspäev TD näitel:
Äratus; kohvi; sõit alale; veel üks kohvi; hommikutervitus tiimile; walkie talkie kõrva; sound check; varastad kellegi tõukeratta; koos co-TDga (üldiselt) kogu ala läbi sõitmine ehk suuresti kogu ala kontroll (kas korvid on alles/sirged, tiialad puhtad, OB jooned/tokid terved, bännerid ja aiad püsti jms); tagasi staapi; Tournament Office avamine; PDGA ja Scoring leht lahti; võistlusring algab; skooride jälgimine; vajadusel vaidluste/võistlusmomentide lahendamine; peale võistlusringi tulemuste kontrollimine; järgmise võistluspäeva gruppide moodustamine ja avalikustamine; kusagile siia vahele võiks mahtuda ka lõunasöök; kohvi; võistluspäeva de-brief tiimiga; koju…
Suures plaanis loomulikult püüan kogu võistluse kulgu ja melu nautida, võimaluse korral ka ringi liikuda ning mängu jälgida, kuid suuresti olen ma siiski täitmas konkreetset ülesannet ning pean olema kogu aeg mängijate jaoks olemas.
Millal ja kuidas sa üldse discgolfi juurde jõudsid?
Discgolfiga puutusin ma esimest korda kokku, kui minu lapsepõlvesõber Markus Dvinjaninov viis meid kodukandi Pirita pundiga 2013. aasta suvel Nõmmele disci proovima.
Esimese korra järel meil kellelgi mingit üüratut vaimustust ei tekkinud, kuid sama aasta sügisel andsime sama pundiga discile uue võimaluse ning never looked back since.
Olude sunnil pidime siis omale juba ka kettad ostma ning Keilasse sõitma, sest Nõmme rada oli eraürituse tõttu suletud. Jah - ka minu esimene ketas oli driver ning 12 kiirus, Westside King.
Sul on väga palju kogemusi võistluste korraldamisega. Miks ja millal sa sellega alustasid? Milline on olnud kõige keerulisem hetk korraldajana?
Esimene võistlus, mille korraldustiimis ma olin, oli tegelikult juba ca 1,5 aastat peale discgolfiga alustamist. Selleks ajaks olin jõudnud liituda Nõmme Discgolfiklubi Drive In-iga ning 2015. aastal saime korraldusõiguse Eesti Talvistele Meistrivõistlustele, mis toimusid vanal Nõmme rajal. 2016. aastal korraldasime täpselt sama üritust ka Kõrvemaal. Sealt edasi tulidki juba 2019-2023 (va 2021, koroona) aastatel Estonian Open, seejärel EM ning EDGF Lauluväljakul.
Miks? Sellele ei ole vist ühtset head vastust, kuid mulle meeldib asju teha by-the-book ning see on hea omadus TD olemises. Ju ma olen sellega õigel ajal õigetele inimestele silma jäänud ning ma olen selle üle ääretult tänulik.
Kõige keerulisem hetk? Ma ei oskaks tuua välja eraldi ühtegi konkreetset hetke, kuna ma olen alati olnud osa väga profesionaalsest tiimist, kus juhuse hooleks üldiselt midagi ei jäeta.
Kui aga midagi välja tuua, siis tõenäoliselt kogu korraldamise koordineerimine tavaelu kõrvalt, st. täistöökoha, pere ja oma võistlemise kõrvalt. Mul on väga vedanud, et mul on kõrval toetav kaaslane, kes mõistab discgolfi tähtsust minu elus ning võimaldab mul selle kõigega tegeleda! Aitäh, Ellu!
Kui vaatad discgolfi arengut Euroopas, siis millised on sinu arvates kõige suuremad muutused viimase viie aasta jooksul?
Kõige suurem muutus viimase viie aasta jooksul on see, et Euroopa on end discgolfi maailmapildile kinnitanud kui discgolfi Meka, kuhu maailma tipud tahavad tulla võistlema. Jah, veel hetkel me räägime peamiselt Skandinaaviast, kuid ka mujale Euroopasse on üha rohkem ja rohkem radu ja mängijaid lisandumas.
Muidugi ka Euroopa mängijate tase on kõrgem kui kunagi varem - igal hooajal on üha rohkem mängijaid Euroopast tuuritamas Ameerikas, mistõttu on hakatud Euroopa mängijaid kohtlema võrdväärsete konkurentidena. Hea on näha, et Ameerika ja seal võistlemine ei tundu meie mängijatele enam mingi helesinine unistus, vaid täiesti reaalne võimalus, millest ma soovitan igal ühel kinni haarata.
Mida arvad hetke Euroopa parimate mängijate tasemest võrreldes USA tippudega? Kui kaugel või lähedal me tegelikult oleme?
Ma arvan, et naiste divisjonil pole meil mõtet peatudagi - seal me oleme juba kohal ja Euroopa naistel (ja ma ei mõtle siin ainult Kristinit, Hennat või Eveliinat) on iganädalaselt samasugune võiduvõimalus nagu USA tippudel.
Meeste divisjon - me oleme kindlasti lähemal kui kunagi varem ning üksikuid sähvatusi on ju meile Albert ja Niklas pakkunud, aga….Euroopast oleks tarvis veel ühte või kahte “fuck all” mentaliteediga mängijat nagu seda on Barela, Buhr, Heimburg.
Kas sul on mõni lemmik rada Eestis või Euroopas, kuhu alati tahaksid tagasi minna? Mis teeb selle eriliseks?
Eestis on mul alati hea meel mängida Kõrvemaal, Elvas, Mäetagusel ning minu arust ka hooldatud/niidetud Järvakandi rada, on üks Eesti TOP radu.
Euroopas - Krokhol, Nokia Beast, Vilnius Pūčkoriai PILGRIM course on rajad, kuhu ma võiks iga kell tagasi minna mängima.
Millised on su enda mängijakarjääri eesmärgid – kas pigem keskendud korraldamisele või on ka võistlemine endiselt tähtsal kohal?
Ma julgeks väita, et võistlemine on minu jaoks isegi kohati tähtsamal kohal kui korraldamine, kuna mul on endiselt suur kihk mängida ja võistelda ning suuresti muu elu planeerimine käib mul võistluskalendri järgi.
Võistluste korraldamine on tänasel päeval ka suur ja tähtis osa minu disci karjäärist, kuid protsentuaalselt ma võistlen rohkem kui korraldan. Vähemalt nii kauaks, kuni veel konkurentsis püsin :).