Teistmoodi maraton Tarmo ja Kaspariga
Tarmo ja Kaspar on pealtnäha tavalised Eesti mehed - käivad tööl ja mängivad vabal ajal discgolfi, Tarmo ajab tihti ka teisi mängijaid kaameraga taga. Aga siis ühel ilusal päeval võtsid kätte ja mängisid 42,195 lennukilomeetrit discgolfi. Võtsime Tarmolt natist kinni ja küsisime paar küsimust, mis ilmselt meie kõigi peas hõljuvad.
Esiteks - miks? Kuidas te tulite selle peale?
Nagu ikka tullakse, sööd hommikul salatit ja vohh... Me oleme Kaspariga mitu aastat teinud erinevaid reise Eestis, kus nädalavahetusega mängime 7-8 erineval rajal. Mingi hetk hakkas keerlema idee, et peaks mingi korralikuma lolluse tegema. Midagi sellist, mida enne tehtud pole. Näiteks oli vahepeal idee, et ketast loopides läbida Tartu suusamaratoni rada. Ühel hetkel klikkis aga ära, et maraton ja seda lennumeetrites. Et sellise ettevõtmise jaoks on vaja vähe pikemaid radasid, jäid sõelale Kõrvemaa, Jõulumäe, Elva ja Mäetaguse. Mingihetk sattusin ise Mäetagusele mängima ja tundus, et see viie asetusega park on maratoniks parim valik nii radade mitmekesisuse kui hooldatuse mõttes. Sügisel tegin üksi seal poolmaratoni ja polnud hullu ühti. Nii saigi kindlaks, et see 42,195km tuleb ikka teoks teha.
Kas sa peale poolmaratoni oled veel mõne discgolfi-hullusega hakkama saanud?
Mis on hull? Mõne jaoks on Järva-Jaani 100 või Kõrvemaa discgolfimaraton juba hull (need ma tegin ka vahetult enne läbi, soojenduseks või nii, head lühikesed põksud) aga ühe päevaga Vooremäe, Elva, Tehvandi ja Holstre võiks vist sinna alla kvalifitseerida küll. Kõige mõistlikum rajavalik see vist üheks päevaks ei ole.
Hommikused vaated
Poolmaratoni tegid sa üksi, maratoni kahekesi. Kas koos oli mõnusam või tekkis mingeid pingeid ka nende pea 34h jooksul, mis koos veetsite?
Üksinda läbi öö mängida sellises natuke eraldatumas kohas ei ole väga lihtne, ma arvan. Kahekesi on lõbusam ja hoiab kõrvade vahel ka vast asja veidi paremas korras. Veel rohkema arvuga inimestega läheb keeruliseks ilmselt, seda juba mängimisele kuluva aja mõttes. Õnneks Kaspar pole mulle suvaline tüüp, kes lihtsalt kaasa haakis - teame üksteist juba päris palju aastaid ja kõik pinged on juba ammu maha laetud. Ainsad, millega pinged tekkisid, oli OB joon ja mõlemal oma "lemmik" korv.
Mis need “lemmikud” ja lemmikud korvid olid?
Minu "lemmik" korv oli Kuningliku Karu 5. korv, nõlval kaitsvate puude taga. Erinevate layoutide peale sai sinna läheneda kokku 16 korda - 15 korda sain seal puule pihta ja tuli päästma hakata pagan teab kust jälle. 1 kord ei saanud puule pihta, mitte ühelegi! Nii sain uuesti läheneda 30m kauguselt teiselt poolt. Lemmik korv oli iga raja viimane korv, lihtsalt sellepärast, et see tähendas järjekordse ringi lõppu.
Minu "lemmik" korv oli Kuningliku Karu 5. korv, nõlval kaitsvate puude taga. Erinevate layoutide peale sai sinna läheneda kokku 16 korda - 15 korda sain seal puule pihta ja tuli päästma hakata pagan teab kust jälle. 1 kord ei saanud puule pihta, mitte ühelegi! Nii sain uuesti läheneda 30m kauguselt teiselt poolt. Lemmik korv oli iga raja viimane korv, lihtsalt sellepärast, et see tähendas järjekordse ringi lõppu.
Kaspari "lemmik" korv oli Kuningliku Karu 15., sest see oli lihtsalt nii nüri korv, kõikidel asetustel täpselt sama loll mööda lagedat välja loopimine. Lemmik Kuningliku 2. Kõikidel asetustel, mis sinna alla mängisid, sai väga ägedaid kettalende vaadata, kui vise vähegi okeilt välja tuli.
Tarmo ja Kaspari "lemmik"rajad
Mis kõige raskem osa oli selle ettevõtmise juures?
Vaimselt väga raske ei olnudki. Viimased tunnid tulid puhtalt tahtejõu pealt, et nii vähe on lõpuni jäänud. Õnneks oli piisavalt palju jälgijaid igalpool, seega poolelijätmine oleks lihtsalt nõme olnud ja see hoidis ka liikumas. Füüsiline jaks sai kolm ringi enne lõppu suhteliselt otsa, õnneks viimaseks ringiks tulid kuskilt mingid varud veel ja see läks juba libedamalt uuesti.
Regulaarne leukoplaastrikontroll ja saapavahetus. 📸 Ülle Olli
Veidi üle ööpäeva on maratoni lõpust mööda. Kuidas ennast tunned?
Igalt poolt on kange ja peale paigalolekut uuesti liikumist alustada on veidi vaevaline, aga muidu pole nagu väga vigagi. Paari päevaga tuleb normaalne sammupikkus uuesti taastada - laupäeval vaja Kia Open pildi sisse panna ja pühapäeval on 26km Elamusretk ootel, mis samuti vaja pildi sisse panna, ehk siis mõlemal päeval saab jälle piisavalt liikuda mitmekilose seljakotiga.
Kas järgmise hulluse mõtted ka juba peas on?
Jah, hommikul Mäetaguselt tagasisõidul sai järgmise avantüüri põhi juba valmis arutatud, edasi on vaja detailidega tegeleda.
Vihjad meile ka, mis ja millal see olla võiks?
Ilmselgelt sisaldab see discgolfi, VÄGA palju discgolfi. Selle aasta kalendrisse see vist enam ei mahu, ilmselt järgmine kevad-suvi.
Meie igatahes imetleme Tarmo ja Kaspari sihikindlust ja soovime neile järgmiseks ettevõtmiseks palju edu ja pikki viskeid!