Alatihti rajalt auto poole jalutades on tunne, et Taukar peab just nüüd oma „Segased lood“ plaadi mu peas käima lükkama. Ühtegi ketast nagu jahedaks ei pannud, „linnukesi“ tekkis ka nagu piisavalt Metrixi tabelisse, tulemus on ka nagu enam-vähem, sai isegi kaugelt mõne ulme puti kettidesse pandud. Mängujärgne fiiling peaks ju OK olema, aga ikka on midagi, mis ei luba täie rahuloluga mängult ära minna. Miks?
Käisin enne mängu eelmine päev platsil draive harjutamas. Panin oma lemmik draiveri lendu – päris kaugele lendas. Eks igaüks teab isegi oma platsil visatud visete pikkust kui kaugele need vahest lendavad. Täna siis mängul üritasin sama teha. No ei saanud sama lennukaart mitte kuidagi kätte, mis eile just see sama ketas tegi. Kas ma olen üleöö nõrgemaks jäänud? Tegelikult kasutaksin siin teist sõna selle nõrga asemel, aga olgem siiski korrektsed. Sain läbi häda mingi kilomeetrise putiga ikka oma linnukese kätte, peaks nagu rahul olema, aga see draiv jääb ikka kripeldama. On see nüüd pooltäis, et miinus ju tuli. Või pooltühi, sest miinus jääb rahulolematu draivi taha varju? Siinkohal on aus vastus see nagu olen paljude disciproffide suust kuulnud, et discgolfis pole oluline distants, vaid täpsus, mis tähendab, et edaspidi ei keskendu ma väga sellele, kuidas ta tuli, vaid sellele, et see miinus üldse tuli. Kokkuvõttes on see miinus või par tabelis oluline, mitte mu draivi pikkus. Rohkem optimismi.
Enne L64 festari avavõistlust, mis minul hakkas Sindis, jõudsin sinna kohale piisava varuga, et enne ring alla teha. Suvise varahommikuse märja rohu ja maailma kõige näljasemate sääskede kiuste laksasin miinust enda kohta korralikult. Sai väike mänguplaan paika pandud. Tunne oli positiivne, sest teadsin, et sama tulemust võistluse ajal mängides on päris hea võimalus esimene võistlus kolmest lõpetada kõrgel kohal. See täis klaas sai suhteliselt kiiresti pooltühjaks kui mängitud olid esimesed rajad. Sain aru, et hommikuse ringi tulemust siit oodata ei tasu. Kokkuvõttes mõni miinus alla par-i. Peaksin ju õnnelik olema, aga millegipärast kõnnin pea norgus auto poole, et Jõulumäele sõita. Tegelikult mängisin ma üle oma reitingu tiiru, mis minu puhul peaks olema just peamine. Võistleme ju lõpuks ikkagi iseenda vastu ja Sindis ma võitsin iseennast. Autos mängu analüüsides andis see hea enesetunde järgmiseks tiiruks. Mänguplaan ju töötas, mille enne mängu paika panin, mis on juba topelt võit. Seega, pooltühi klaas sai korraga pooltäis siiski.
Käisin ühel huvitaval üritusel nimega „Kehtna Ketas“. Arvestades, et seda üritust on nüüdseks päris palju mainitud tuleb järgmine aasta kindlasti rohkem mängijaid kohale. Nii mõnigi hakkas huvi tundma – see pop-up rada, mis ainult selle ürituse jaoks mõisaparki üles pandi, oli tasemel. Kohal oli fotograaf, kes igast küljest radadel pildistas, isegi liiderpuul sai Margiti poolt kaamerasse jäädvustatud. Käis korralik andmine kuni viimaste korvideni. Selles üle kolmekümnekraadises leitsakus teha kaks ringi päevas oli juba saavutus omaette. Äge üritus, tehke kindlasti järgmine aasta uuesti. Osavamad mängijad said eelmine päev rajal ringi alla teha ja tutvuda rajaga. Mina aga sadasin enne võistlust kohale ja kohe rajale. Kahe ringi kokkuvõttes enda kategoorias 7. koht, väga vähe jäi puudu, et olla poodiumil. Nii mõnigi rumalus, mis oleks pidanud teisel ringil olemata olema, andnuks võimaluse olla esikolmikus. Taaskord leidsin end olukorras, kus kogu selle ägeda ürituse positiivne emotsioon jäi justkui mingi masendava eneseanalüüsi varju. Aga koju sõites sai taaskord mängu üle mõelda ja endale selgeks tehtud, et iga mäng on erinev. Vähesed suudavad teha kaks ideaalset ringi. See eraldabki professionaalid amatööridest ja ma olen amatöör, seega klaas on pooltäis taas.
Lappasin ükskord Facebookis discgolfi foorumis vanu teemasid. Sattusin lugema mingit postitust, kus keegi kodanik küsis noore Silver Läti käest, kus viimane oli taas mingi ulme topsi pannud, et mitmes see juba oli. Vastus oli midagi sellist, et „kes neid enam jõuab lugeda..“. Noh, arusaadav, kui see ikka igapäevaseks muutub, siis kaob eriline emotsioon sellest, aga kui sa ikka ei ole Silver Lätt või Härra Grün, kes pea iga Disclandi mäng Metrixi ruudu kollaseks teeb ja peale võistlust palka selle eest saab, siis peaks ju iga tops meele heaks tegema. Või siiski? Oli mul üks nädalamäng mõni aeg tagasi. Oma suhteliselt kesise mängu jooksul suutsin viimasel korvil topsi panna. Sain isegi krõbisevat selle eest. Loomulikult suutsin rohkem võssi läinud mängust mõelda kui sellest holarist, mis isegi nutsu rahakotti tõi. Tegelikult peaks ikkagi igasugune tops, olgu see treening- või võistlusring tegema tuju heaks, sõltumata mängu tulemusest. Enamik meist harrastajatest kogeb holarit suhteliselt harva ja kui see positiivne emotsioon jääb mingi mängu taha varju, siis tuleks lasta puulikaaslasel end natuke raputada. Ehk siis mõistan, millega just hakkama sain ja igasugune positiivne vibe lükkab hallid pilved mõtetest.
Nii nagu igapäevaselt meie ümber on optimiste ja pessimiste saab oma elu ka discgolfi rajal teha kenasti „pooltühjaks“ – olen ehe näide sellest. Õnneks olen suutnud oma mõtteid korrigeerida paremas suunas. Ma ei põe kui mu draiv maandus seal, et pean esimesena järgmist viset sooritama. Igasugune mängutulemus, mis on kõrgem kui mu Metrixi või PDGA reiting, on võit. Kahte sarnast ringi mängida isegi ei proovi, võtan mõlemat ringi eraldi mänguna. Kui esimene ring sain sel rajal miinuse ja nüüd võtsin kasvõi lumememme, siis juhtub ja liigume edasi järgmisele. Topsi emotsioon trumpab üle igasuguse kesise mängu. Kui selle ühe ruudu kollaseks saad sinna punaste ja valgete vahele, siis palju õnne, võitsid just sel rajal jackpoti. Ühesõnaga, rohkem positiivsust oma mängu. See, et sa peale ebaõnnestunud rada oma kotti ja kettaid jalaga peksad (üks viimaseid ebameeldivaid kogemusi nädalamängul ühe puulikaaslase poolt), ei muuda sind ega su mängu paremaks. Lõppude lõpuks tugineb hea mäng siiski headel emotsioonidel. Et kui enne mängu limpsi joote, siis jätke pudel ikka pooltäis enne kui tii-alale astute.
Cheers
Asko