See lugu on pühendatud Keila terviseradade endisele rajameistrile Olev Baarile, kes kevadel meie hulgast lahkus. Tema koos Toivo Lumistega olid need mehed, kes pargi ehitusega 2009. aastal alustasid. Mõte sai alguse Jõulumäelt, kus siis oli püsirada üleval. Seal käisid terviseradade meistrid koolitustel ja sealt ka meie mehed selle discgolfi raja tegemise ideega koju tulid. Sel aastal saigi Keila tervisrada suurema projektina uuendatud ja pisikese lisaväärtusena ka oma esimesed 9 rada valmis. See ring, mis algab palkonni juurest on ka praegu kasutuses. Muutunud on viskealade kohad ja ka korvide asukohad ei ole praegu need, mis 2009. Ainuke originaalrada algusajast on praeguse Jaffa raja viimane, 18. rada. Sealgi on pisike muudatus mando asetusega. Praegu peab viskama kahe mando vahelt läbi, originaalis seda paarismandot ei olnud. Mando oli kaugemal kaare ääres kaksikpuu küljes.
Kes on Keila esimese raja autor? Keila mehed ei teadnud ju discgolfist tegelikult midagi. Õnneks nad leidsid mehe, kes sel ajal oli üks väheseid inimesi Eestis, kes üldse discgolfist midagi teadis ja mängida osaks. See mees on Raul Mägedik ja tema on Keila raja loominguline autor. Mõned aastad hiljem kui hakkasime rada laiendama, siis tuli Raul jälle appi.
Korvidest ka. Mingeid „firmakorve“ sel ajal ei liikunud. Väidetavalt tegi üks Pärnu kandi metallifirma Keila esimesed korvid valmis. Korvid olid tugevad, siis seda metalli veel liikus. Aga kõige olulisem osa, ketid, need olid suhteliselt nõrgad. Sellest saime aru alles siis kui päriselt mängima hakkasime. Sellest korvide „arendamisest“ võib täitsa eraldi loo kirjutada. Kui keegi tahab Keila originaalkorvi proovida, siis talverajal on mõned üleval (näiteks harjutuskorv). Nendel on aga ketid juba uuendatud.
Nüüd aga discgolfi kui spordiala algusest Keilas
2009. aastal oli Keilas kolm meest, kes discgolfist üldse midagi teadsid. Olev ja Toivo rajaehitajatena ning mina esimese mängijana. Alustan esimesest kettast. Keila terviserajad said soomlastelt kingituseks kümmekond kasutatud ketast. Need olid omaniketa ära mängitud eksemplarid. Kõik olid ühte tüüpi Buzz-d. Sain sellest pundist endale esimese ketta ja sellega suundusin rajale. Tagantkäeviske sain esimesena natuke kontrolli alla, algas üks lõputu ringide mängimine ja seda alguses täiesti üksi, sest teisi mängijaid lihtsalt polnud. Kõige suuremas segaduses olid terviseradade tavakliendid, kes ei saanud üldse aru, mis imelikud korvid need radadele on tekkinud. Paljud arvasid, et need on loomade söötmiseks. Enne mängu tõstsin korvi heinast ja porganditest tühjaks ning sai jälle visata.
Siis nägin esimest päris mängijat. Raja autor Raul Mägedik, temaga koos Teet Saaberg ja Aimar Loeg olid esimesed päris mängijad, keda ma Keila rajal nägin. Oli vapustav elamus näha seda, kuidas ketast täpselt visatakse. Kõige vingem vend oli Raul, tema viskas sirge peal 60 meetrit otse – see oli müstika. Nende meeste abil õppisin ketta hoideid ja mängureegleid. Tasapisi julgesin ka koos mängima hakata.
Järgmine vau-moment oli siis kui Keila rajale jõudsid selle aja Eesti parimad mängijad Pärnu poisid Rene Mengel ja Einar Elbing. Need kaared olid hoopis pikemad ja kõrgemad, aga sellega minu elamused ei lõppenud. Raja avavõistlusele saabus Soomest ei keegi muu kui legend ise, Ville Piippo. Mees, kes oli mõned aastad varem Euroopa meistriks tulnud. Mina võistelda veel ei julgenud. Käisin fotokaga kaasas ja pildistasin ja muidugi vaatasin suu ammuli, kuidas ketas üle metsa lendab. Kõik kaarega rajad viskas ta lihtsalt üle metsa korvi alla. Villel oli muidugi päris discgolfi kott, kus ~25 ketast sees. Ühe sirge peal kurtis Ville, et sellele rajale sobivat ketast ei olegi kaasas. Minule, ühe ketta mehele tundus see päris naljakas – mehel kott kettaid täis ja ikka pole rahul.
Kuidas Keila discgolf arenes? Väga lihtsal moel nii nagu ta praegugi areneb. Kõigepealt kutsusin mõne sõbra kaasa, siis oma endisi õpilasi. Sellest pundist jäi mõni mees mängima ja kutsus oma sõpru rajale. Kuna Tallinnas rada polnud, siis hakkas sealt ka rohkem rahvast liikuma. Rapla kandist olid ka mõned püsikliendid ja nii ta läks. Kolm aastat tagasi tekkis olukord, kus ise enam tipptunnil rajale ei mahtunud. Õnneks on lähipiirkonnas uusi radasid juurde tulnud ja nii pääsen ka mõnikord mängima.