Tahe käib sageli oskustest ees, eks? Nii ka mul - discgolfis eriti. Eesti Harrastajate Meistrivõistlustele (#EHMV2021) imeilusal Hiiumaal vabanes paar kohta ja ikka oli mul vaja kohe Merje Põderile anda teada oma soovist tulla.. ja peale ma saingi. Tegutsesin enne - südame soovil. Ja siis hakkasin mõtlema.. mõistuse käsul. See oli põhjusega näitaja, et mu PDGA reiting polnud lubanud registreerimisvoorude kaudu peale saada.
Harrastajate skeenes on väga palju tõsiseid tegijaid, kellele minusugune - 35-aastasel alustanu ja napi aasta asjaga tegelenu peaks vägagi alt üles vaatama. Seda enam teadsin, et niisama peale ei ole mõtet tulla. Seadsin ja sättisin oma tööasjad nii, et saaksin neljapäeval - päev enne võistluste algust vähemalt korra nii Randmäe kui ka Pühalepa rajad läbi harjutada. Veel praamigi peal, mis oli vaat et discgolfarite hulgast juba kreeni vajumas, polnud mul aega mitte kaasvõitlejatega juttu puhuda, vaid lahendasin töösabasid. Lõpuks ikka nii palju sain paika, et tuli oma kodinad tõsta minu kodukamaral Märjamaal tegutseva Easy4 juhtimistuumikusse kuuluvate Rainer-Mart Kioleini ja Kevin Kioleini auto pealt Palivere meeste Johan Laidoneri ja noore talendi Raul Reesare tõlla peale. Nemad olid minemas kohe otse Randmäe rajale, kus õhtul individuaalset mängu poleks harjutada saanud.
Randmäel ootasid järjekorrad:) KÕIK OLID SEAL! Nii vähemalt tundus. Seetõttu polnud mõtet seal üksinda tiksuda ja sabasid veel pikendada. Leidisn endale vahvad treeningkaaslased Sven Pajusi ja Tiina Ollema. Margiti kanali videost oli mul isegi mingi e-game plan paigas ja üllataval kombel aitas see palju. Tnx Margit, Rasmus Metsamaa ja Karl Johan Kastein. Et üks asi oleks selge - ma mängisin plussi - mida võis ka arvata. Kuid mitte nii nagu tuntud tanklaketi reklaam kord ütles - TÄIEGA PLUSSI. Mind aitasid palju Latitude reprocessed Core keskmaa kettad ja avatumatel draividel Bazooka sõnul igavesti lendav Sapphire. Vaheldusrikka rajaga Randmäe harjutuspäeva iseloomustas meeletu kuumus ja seegi, et iga teise korvi peale oli jäetud kellegi poolt kaotatud kettaid.
Lahked Palivere mehed panid nõrkenud MA4 mehe Kärdlasse maha, kus mul tuli aru saada, kuidas ööbimiskoht vahepeal puhkama minna. Selgus, et maad on palju käia ja päästis vaid lähedal elanud sõbralt laenatud jalgratas. Selle abil sain ka ilmarändurina päeva teise poole harjutuspaika sõita - discgolfikott kenaste korvis, mis ratta lenksule kinnitatud. Mõned pilgud saatsid küll..
Peale lõunauinakut tuligi veel ära kannatada Pühalepa raja trenn. Väsimuse ja palavuse seljatas imehästi kujundatud rada ise, kus iga korv pakkus uue väljakutse. Eelnevat game plani siin aga polnud ja nii oli ka ruttu selge, et ilma harjutamata oleksin reedel kohe +20 mänginud! Jällegi leidsin treeningkaaslase, kelleks seekord juhtus Henno Hiiemaa, kes väga kannatlikult ja lausa mentorlikult minuga kadalipu läbi tegi. Puttisime mõlemad Pure Burst putteriga - tema kohe peale avadraivi, mina paar viset hiljem enamasti.
Päeva lõpuks jäin selle juurde, mida algajana endale juba enne Hiiumaale tulekut ütlesin - eelkõige tulin nautima discirahva kogukonda ja sellest jäigi suurim rõõm sisse. Keda kohtasin laeval, keda radadel (Taavi Aavasalu) või keda Hiiumaa Selveris (alati värvikat Rando the Sailor'i - meest, kelle perekonnanime teavad vähesed, aga kelle positiivsust ja värvikust discirahva seas ilmselt paljud).
Täna läheb asi tõsiseks ja võitlus algab enda emotsioonide ja mõistuse vahel. Tuleb mitte karta näida algajana, kui sa seda oled ja ilmselt leppida ka 50-meetriste visetega, et püsida Hiiumaa salakavalatel fairway'del.
