Keegi kirjutas juba 2000 aastat tagasi Filipi linna elanikele tänapäevase Kreeka aladel spordivõrdumit tuues, et "ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole". Kui sellel ajal joosti Antiikolümpiamängude vaimus 192,7-meetrisel staadioniringil, siis MA2 ja MA4 võistlusklassid läbisid täna 2348 meetrit fairway'sid + kohati üpris pikki üleminekuid korvide vahel. Meie puul mängis mängu nii kokku 3 tundi ja 32 minutit, kraadiks kuni 29.
Astusin ise võistlustulle kell 13:20 - päike lõõmas, teadustaja väljahüüe ja mõndade fotomeeste objektiivid panid närvi sekunditega tõmblema, tegin justkui rutiini läbi, peas mõtlesin vaid et kuidas võimalikult vähese piinlikusega pääseda ja... vise tabas varakult puud, sai kick'i paremale ja väidetavalt läbis siiski ülikitsa mando. Maandusin sellest hoolimata kehva koha peal ja "tupla" kohe esimeselt oli tõsiasi. Ometi oli esimese korvi lõppedes puuli näod veel lootusrikkad ja rõõmsad nagu allolevalt pildiltki näha.
Puuli pilt: Margit Kurvits
Eelmises postituses toonitasin iseendale, et tuleb osata ka 50 meetri kaupa keskmaa kettaid visates rahus edasi minna ja ometi sai sportlik soovunelm minust täna liiga sageli võitu - ikka oli vaja proovida veidi liiga tugevalt ja veidi liiga kiiret ketast visata. See tõi nii mõnelgi treeningringil aktsepteeritavalt läbitud korvil kaasa lausa 3 üle PAR'i ja lõpptulemuseks 20 üle PARi - seda värskelt tuhandese reitingu saanud rajal, kus märksa hoolikam mäng oleks andnud minu seni parima reitinguga ringi. Lohutus seegi, et mitmetel kaasvõitlejatel sama tuli läbi teha. Paratamatult jäin ringi ajal mõtisklema ka meie puulis võistelnud 55-aastase Koidu üle, kellel pole võimalust MA40 klassis võistelda sel aastal. Varasematel aastatel oli antud klass antud võistlusel täitsa olemas. Elan südamest mehele kaasa, et laupäev ja tema sünnipäeva tähistav pühapäev tooks veel palju ilusaid elamusi!
Ahjaa? Et mis ma selle "unustamise" ja "eesoleva poole sirutamise" all silmas pidasin? Kuigi ma tunnen, et täna tehtud vigadest oli palju õppida - näiteks keskmaaketta ja lühema viske suurem usaldamine, "scramblides" eri viskejoonte rahulik läbikaalumine ja rutakuse vältimine - siis ometi see tunne, et "ma olen kõige kehvem" tuleb kindlasti unustada. Ilmselt samastusid selle emotsiooniga täna paljud ja suur aplaus, et julgelt ka homsele vastu astute!
Laupäevasel Randmäe tiirul sirutun kotist siis julgemalt ka midareid haarama ja lähenemistel mulle kalliks saanud Harpi viskama. Paari keerulisema korvi tõttu sai veel õhtul eesootavale rajale mindud, lühike tunnetustrenn tehtud ja treeninguga vägagi rahule jäädud. Boonuseks kena päikeseloojang ja.. kallid kaasvõitlejad, ärge muretsege - keegi tõi 1., 14. ja 18. korvi tiikidest teie kettad välja:)