Bogey is okey - minu teise päeva suurim õppetund. Su Metrix on peale aastakest võistlemisproove 820 tuuris, kohati viskad juba 900-seid ringe ja PDGA reiting alles rühib 800 piirimaa poole? Jah - üle 1000-se reitinguga Randmäe rajal on väga “okey” mängida vajadusel ka “bogey”. Okey ja bogey on kirjapildis sarnased ja nii on mul nüüd seda hea meeles hoida. Mina aga ei suutnud sellega veel tänase F9 ajal leppida ja saatuslikuks see leppimatus ka sai. Peale esimese nelja korvi nulliga läbimist jooksin lõksu - mereäärse viienda oleks võinud kasvõi kindla peale bogey peale mängida, kuid et kange soov nulli peal jätkata oli suur, siis sai tehtud paar liiga julget proovi ja järgmise kolme korviga sai tegelikult päev juba ära otsustatud. Pahandus oli suur ja kuigi omajagu rolli mängis ka magamata öö ja närvivalu kaelas, siis mõtted jäid ikka selle peale, kuidas oli võimalik nii ilusti birdie’ga (teadustamise järel, kümnete silmapaaride all) alustatud ring ära rikkuda? Juba korraks tundus, et teisel päeval parandan kõik eilsed vead.
Õhtul vahetasin muljeid Raimondo Laikrega (MA3), kellega olin enne esimest võistuluspäeva ka samas kohas öömajal olnud. Rääkisime täna discgolfi mentaalsest poolest. Laikre hinnangul ühel Eesti kaunimal - Viljandi rajal - alaga tutvust teinud mees tunnistas, et esimesed aastad kulusid temalgi selleks, et osata peale pahandusi oma keevalisi emotsioone tagasi hoida. Kellele ikka meeldib lõpetada korv 3 või 4 viset üle PAR’i? Aga veel enam - kellele meeldib olla samas puulis kellegagi, kes oma ebaõnnestumist rohkete sajatuste, koti löömise-viskamise, valjude käeplaksude ja muu säärasega välja elab? Kuigi see emotsioon pole kellelegi võõras, siis eristuvad mängijad, kes kas loomu poolest või tublide õpilastena on osanud mentaalse poole kontrolli alla saada.
Raimondo poolt kohe ka kaks näidet - üks siitsamast harrastajate meistrikatelt ja üks kaugemalt. Täna mängis Raimondo oma teise tiiru ühes puulis Meelis Vistiga, kes Pühalepa seitsmendal suure pahanduse korjas, kuid ometi puuli flow’d sellega alla ei toonud ja ennast tähelepanu keskpunkti negatiivsel viisil ei asetanud. Kindlasti oli pettumustunne suur, aga mees oskas sellest edasi minna ja pühapäevanegi liiderpuul on tõsiasi. Kaugem näide? Zack Vaughn (kohustuslik vaatamine - https://www.youtube.com/watch?v=ASc4w0wYKh0&ab_channel=ScottStokely). “Sa hindad discgolfari karakterit mitte selle järgi kui tal hästi läheb, vaid kui tal halvasti läheb.” Kuulasin suu ammuli Scott Stokeley ja Zack’i lühikest arutelu!
Kuigi lõpetasin päeva oma divisjonis tagantpoolt kümnendana, tunnen kummalisel kombel uhkust, et suutsin võidelda korv-korvi ja vise-viske haaval edasi. Saadud mentaalne kogemus on tuleviku jaoks hindamatu väärtusega - nagu ka sisukate jutuajamiste pidamine teiste kaasvõitlejatega. Kui ma küsisin Raimondolt, et mis teda tänasel teisel tiirul kandis, siis ei rääkinud ta mitte ketastest või visketehnikatest, vaid rahulikuna püsimisest. Kui ma küsisin, kuidas ta homsele vastu läheb, siis kinnitas ta sisuliselt sama - tähtsaim on olla tänulik, et tal on tervis ja suutlikkus armastatud spordiala mängida ja peamine on saada üle igasugusest närveldamisest. “Luiskab see discgolfar, kes ütleb, et mul pole mingit närvi”.
Raimondolt ka shoutout rajameistritele ja minu poolt nii talle chase cardis, kui Meelisele (minu kandi mehele) liiderupuulis rohkelt nautimist! Ja endale esitan küsimuse - kui ma oma taseme juures ei lepi, et mõnel korvil on okey lõpetada bogey’ga , siis kas ma tahan leppida 6,7,8 või enama viskega korvi kohta?
“Everybody has the opportunity to have a 1000 rated attitude on the course”
- Zack Vaughn