Astun tii-alale, meetreid selline tavaline 110 umbes. Võtan kotist oma lemmik draiveri, see juba karjub mu käes, et “aii, kus nüüd lendan”. Panen korraliku lennuki teele, mis maandub seal 3 meetri peal – idekas, lihtne böördi. Kott seljas jalutan ketta juurde, enesekindlus on sama laes nagu Eesti riigi maksud. Võtan mingi suvalise ketta, et ära puttida. Panen alarauda, võtan par-i. Da fu*k just happened?
Mis siis täpsemalt juhtus? Mingi anomaalia? Tavaliselt käin ju siin rajal, laon treeningul miinust nii, millest Mäkpets und pole ka näinud. Nüüd, kus mängul on ka midagi kaalul, ei tule absoluutselt mitte midagi välja. Hea näide on abikaasa, kes lapse vankrit lükates teeb viskeid, mis FPO-s ka toidaks, aga kui mängule läheme, siis ketta lend meenutab pigem bumerangi loopimist. Sellele anomaaliale on ainult üks vastus: pinge!
Käin enamjaolt mängimas niinimetatud “treeningringe”, kus siis loobin igal rajal mitu ketast, puttimiseks valin selle kõige parema positsiooni, no pressure. Tegelikult on see vale. Olen aru saanud, et igat treeningringi võiksin ette kujutada kui potensiaalset võistlust. Olgu see sõbraga burksi peale, nädalamängul esikoha peale või MM, kus finaalringil olen puulis parimatega, vahet ei ole, peaasi, et oleks mingisugune pingelisem moment mõttes. See paneb rohkem ajusi ragistama ja oma käike läbi mõtlema. Jäävad ära kott seljas puttimised ja kiirustatud visked.
Olen kuulnud discgolfis väljendit, et “treeni nii nagu sa võistleks ja võistle nii nagu sa treeniks”. Väga hea soovitus, eriti algajatele. Sellega õpime kohe reeglitepäraselt mängima ja kui mäng käib juba au ja kuulsuse peale, ei värista enam 3 meetri pealt kätt.
Mingi müstiline anomaalia toimub radadel ka ketastega. Kes meist ei oleks oma lemmik ketast kuhugi kaotanud. Justkui võluväel võtavad nad maandudes jalad alla ja hakkavad peitust mängima. Olin ju täiesti kindel, kuhu see ketas lendas, kohale jõudes võin lasta seljatagant tulnud kolm gruppi ka mööda ja ikka ei leia seda üles. No mis siis ikka, ehk keegi satub peale ja helistab. Siit jõuangi probleemini: anomaalia nimega kettarotid!
Mingi müstiline vägi tõstab selle ketta hoopiski leidja kotti, kustutab kettalt kõik andmed, asendab need uute andmetega ja valmis ongi. Su ketas lasti just darioks! Osavamad mitte ei sodi ega kustuta, vaid lausa maalivad pilte alla. Asjale jaole jõudes nad korraga enam ei mäleta, miks see ketas nende kotis on, kuidas see sinna üldse sai, mis nende nimi on ja miks nad üldse olemas on. Seega anomaalia, mis teha. Need teisest Eesti otsast välja ujuvad kettad kasutavad ka mingit musta portaali ilmselgelt. Igatahes, aus kettaleidja, ära käitu nii! Meil kõigil on omad lemmikud. On need kingitud või mõni eri väljalase, Andy poolt joonistatud või muudmoodi südamelähedased. Sellise ketta kaotus on loopijale nagu nuga rindu. Kui leiad, tagasta palun ketas. See teeb päeva paremaks kaotajale ja ilmselgelt ka sulle, leidjale. Usu mind, see on seda väärt.
See, et ketas, mis poeriiulil näitab oma andmetega, et seda peab vist ainult puhuma ja lendab mitusada meetrit sirgelt otse korvi, tean ma ka. Aga kui selle kettaga rajale lähen, hakkab taas pihta mingi anomaalia. Kiirus 12 muutub korraga aeglaseks nagu vene tehnika, hõljumine 5 meenutab Air France lendu 447, mis põhi ees ookeanisse pratsatas. Pööret ei tohiks üldse sel kettal olla, mulle aga tundub, et selle pööre on -18 ja lõpu fade, mis kettal näitab 3, kaob üldse ära, ei fade-i see kuhugi. Usun, et algajate seas suht tavaline teema. Ükskord nägin rajal kaht vene keelt kõnelevat mängijat. Just uued kettad ostnud ja vaevalt nad mängustki väga palju teadsid. Võeti enne viset oma juba kohati rahvustunnuseks saanud õlakotist väiksed Heinekenid ja lasti kettad lendu. Nähes, et see Stiletto juba 20 meetri peal julmalt parempööret tegema hakkas (eeskäe vise) kostus vaid sõbralik “a što eto hu*nja?” ja kadunud nad olidki. Ju siis arvasid ka, et see näitajate poolest eriti tummine asi teeb rajal ikka tegusid. See on teadmatus – igaüks meist arvab, et on targem, kui keegi teine, aga väike soovitus on siiski see, et mine külasta mõnda discgolfi varustust müüvat poodi, sealsed inimesed oskavad sulle just täpse ketta kätte anda ja annavad veel kuhjaga nõu kaasagi. Kui kohale ei jõua, kirjuta. Tean, et kassiboss Marko vastab ülikiirelt kirjadele ja võid kindel olla, et järgmine päev saad postiautomaadist juba ketta kätte. Ära leiuta ise ratast, kui see ratas on poes juba olemas.
Sattusin siin üks päev lugema targa mehe, härra Kimmeli artiklit, kes seletas lahti gameplan-i tegemise enne suuremat võistlust. See oli väga hea info, sest varem olen suht külmalt igale võistlusele peale läinud ja peale mängu iga kord mõelnud, et kui uuesti ringi teha saaks, teaks juba täpsemalt, mis ketas mingil rajal toimiks. Anomaalia tekib siinkohal sellega, et proovisin. Kas toimis? Loomulikult mitte. Enne võistlust tegin 3 ringi alla. Teisel ringil ei toiminud enamus kettaid nii nagu esimesel ja kolmandal mõtlesin üldse juba kotti loopima hakata, sest absoluutselt ei teadnud enam mida mingil rajal teha. Võistlus läks loomulikult totaalselt lappesse. Mina ei ole süüdi, kettad on.
Tegelikult kujuneb siin välja mugavustsoon. Kui mängin radu, mis on just mulle sobilikud, väldin aga radu, kus enamjaolt failin, siis see tulemus selline ongi, vahet pole enam, mitu ringi alla laon. Soovitan rohkem keskenduda oma nõrkustele. Minu jaoks on need kitsad ja lühikesed rajad, millel tookord võistlus käis. Võtan seda edaspidi arvesse ja luban aeg-ajalt külastada lühemaid parke, kus on hea harjutada aeglaste ketastega lähenemisi. Kindlasti järgmine gameplan läheb juba täppi.
Anomaaliad on sellised imelised kõrvalekalded, et justkui kõik on tavapärane, aga siis juhtub mingi seletamatu asi. Discgolfis on seda palju nagu näha. Õnneks ei ole see tuumafüüsika.
Seega kui sind tabab rajal mõni anomaalia, mida ei oska esmapilgul seletada, siis ära muretse, ega sa hiljem ka sellest väga aru ei saa – selline see discgolf on. Täna rüüpad võidukarikast limpsi, homme nutad patja, sest said 50-meetrisel lagedal rajal bougy. Anomaalia.
Edu rajal
Asko