Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Asko Tuisk: Miks need kettad sõna ei kuula?

Asko Tuisk: Miks need kettad sõna ei kuula?

Kui esimeses postituses kirjutasin, kuidas kogu see sõltuvus alguse sai ning järgnevas jutus sai kerge huumoriga analüüsitud koroonaajastu sarnasust discgolfiga, siis nüüd kaevame auku sügavamale ja räägime natuke selle mängu psühholoogilisemast poolest – see mäng ajab ju inimesi hulluks! Värskes õhus liikumine on tervisele igatepidi kasulik, kuid olles liiga kaua vabas õhus oma plastikust kaaslastega avastad end üks hetk nendega monoloogi pidamast. It´s deep!



Kui disciga sai kunagi algust tehtud, siis ei osanud ma seda ette kujutadagi, et see mäng on ikka tunduvalt sügavam kui pealtnäha välja paistab. Sain oma esimese kokkupuute suhteliselt varajases staadiumis kui Nõmmel oma Sainti lennutasin. Minu ees liikus üks mängija, pealtnäha nagu discimängija ikka: vehib kätega, kuulab muusikat ja loobib igal rajal oma koti tühjaks. Aga pane tähele, iga kord kui ketas lendu läks juhtus midagi eriti kummalist: ta hakkas rääkima, analüüsima ja ehk isegi karjuma. Aga kellele? Mulle igatahes mitte. Ees ka kedagi polnud, sest viskealas inimesi liikuda ju ei tohi. Küll ta sõimas, käskis keerata kuhugi, küsis miks sa pöörad, hoiatas kedagi puu eest. OK, kuulasin ja vaatasin. Ei osanud väga muud teha kui korra mõtlesin, et küsiks ta käest, kas on nakkav ka, aga kuna vana oli niigi hädas seal oma sõnakuulmatute asjadega, siis otsustasin ta rahule jätta ja edasi liikuda.

Asko Tuisk, discgolf



Jätsin raja vahele ja liikusin kuidagi radade vahelt järgmiste radade suunas. Olin kindel, et kellelegi otseselt jalgu ka ei jää kuni korraga keegi karjus: “Kuhu kur*t sa nüüd veel lähed..?” Jäin liikumatult seisma, vaatasin ümberringi, et ega ma kellelegi otsa ei kõnni või kellegi kettal ei tallu – ei olnud kedagi. Korraga nägin, et üks vend loobib natuke maad eemal kettaid, täitsa üksi taaskord. Kellele ta seda karjus jäi esialgu arusaamatuks, aga mulle hakkas vaikselt asi kohale jõudma. Tegu ei olnud ju Black Hills Forestiga, kus üks nõid Blair ringi lasi ja inimesi hulluks ajas. Tegu ju meie vana hea Nõmmega. Anu ka veel ei teadnud seda aktsiooni kahtlustada. Ei näinud ka teadet, et Seewald oleks nädalamängu tol hetkel korraldanud. Ühesõnaga sain aru, et need kaks venda, kes omaette tiiala peal seletasid, olid usinad oma ketastega rääkima!



OK, lisaks sellele, et discgolf sõltuvust tekitab paneb see meid ka nende plastiktükkidega rääkima? Arvasin alguses, et see on mingi mental illness lihtsalt ja las nad siis seletavad seal oma ketastega, hakkas ju Tom Hanks filmis “Kaldale uhutud” ka võrkpalliga rääkima. Äkki tunnevad end samuti üksikuna rajal ja elavad end välja? Mida aeg edasi, seda enam hakkasin kettarääkijaid nägema, teinekord isegi oma pundis keegi karjus kettale järgi. Küsisin, et kas aitab ka? Ei pidavat aitama. 



Discgolf.ee - plussi kerib

Nüüd olen ise ka sealmaal, et päris “Tere” ketastele ei ütle, aga peale viset, nähes, et see asi ei tee üldse seda, milleks ma loomulikult kogu 30 sekundit valmistusin, saab ta kohe sõimurahe tagantpoolt kaasa. Ühe kettaga olen üldse nagu 50 aastat juba abielus. Kord ma vihkan seda ketast ja viskan ta kotist välja ning järgmine moment ma saan aru kui vajalik ta ikka mulle on ja pean ta kiiresti kotti tagasi viskama – kõlab ikka kummaliselt küll. Ja noh, alati see metsa või vette lennanud ketas on ise selles loomulikult süüdi, mitte mina, kes selle ketta viskaja oli. Peale korralikku morodori lendu ketast otsima minnes hakkavad peas leierdama laused nagu “Come out-come out wherever you are” või “Where are you little sh*t..”.

Uus tase ketastega rääkimisel on nendega mänguplaani kokku leppimine. Ükskord võtsin kaks ketast kotist välja ja ütlesin neile: “Ükskõik kumb, aga üks teist holari võtab!” Loomulikult ei mingit hole-in-one-i. Edasi sai veel ühele neist öeldud: “No peaaegu oleksid sisse läinud.” Jah, nagu ketas tõepoolest saab sellest aru. Pealegi on see nii tavaliseks muutunud, enam ei häbene keegi kuskil vaikselt habemesse sosistada või pea kotti peita ja seal karjuda. Võta mõni suvaline nädalamäng – igas puulis on vähemalt üks kettarääkija, kes pea igal rajal kommenteerib midagi oma ketta lennu kohta või sõimab teda. Keegi ei tee enam isegi välja sellest ning loomulikult ei sõnagi sellest, et tegelikult sa ise sakid seal mängus või magasid öösel oma käe ära – alati on kettad süüdi.

Ja last but not least, on olemas mängijad, kes kirjutavad oma kettale nimed peale ja ma ei mõtle omaniku nime ja numbrit, vaid ketta oma nime! Eriti nunnu oli üks oranž ketas, mille ükskord Kiiu tiigist välja riisusin. Ta nimi oli “pumpkin”. Peremees oli ta vette unustanud, aga see leidis lõpuks tee tagasi ta kotti. Lisaks tasub ära mainida nimed nagu “Reha” ja “Kirves”, kellega on mul au olnud rajal kohtuda. Ei tea, kas peremehed või -naised hüüavad ketastele kiidusõnad või vihakõne järgi nii, et enne hüüavad neid nimepidi? See oleks äge ja taseme poolest ületaks kõik eelnevad kettarääkijad. 



Kokkuvõttes usun, et nii mõnigi kettarääkija tundis end ära. Pole hullu, sa oled üks meist – kettarääkijatest. Enam ei pea sa peale griplocki omaette vaikselt peas mõtlema: “Kuhu sa lähed, ma ei visanud ju sind sinna?” Shout it out loud! Mis sest, et need kettad sõna ei kuula, tegu ju ainult tavalise elutu objektiga – plastikuga. Kui võõrkeel veel lonkab, siis peale edukaid griplocke saab nii inglise- kui vene keele sõnastik ka selgeks – nende keelte karvasem pool, asi seegi. Aga usk on see, mis meid edasi viib ja kui mängija usub, et oma ketastega rääkimine talle edu loob, siis lase aga käia. 



Asko 

Kettarääkija