Kui kõiksugu harrastajad ja amatöörid end üheks nädalavahetuseks Hiiumaale vedasid ja end kohalike meistrivõistluste radadega proovile panid, sain ka idee, et peaks saarele kettaid loopima minema. Tegu ei olnud küll meistrivõiustlustega, aga ladys and gentelmen, saage tuttavaks: Kihnu Open!
Kui paljud põhjamaakondade mängijad veel ei tea, siis Kihnus on olemas 9-korviline püsirada. Kui sinna lisada veel paar rada omaloomingut otsa, saab kokku ühe eriti vinge ürituse.
Päev sai alguse juba varavalges. Pealinnast Kihnu poole sõit hakkas pihta ajal, kui viimased laaberdajad alles vanalinna baaridest väljuvad. Kerged paar tundi sõitu ja Kihnu Virve oli juba silmaulatuses. Seda küll vaid laeva näol. Kui oled harjunud sõitma Tõllu, Leigri ja nende naistega, siis noh, kujuta ette, et Kihnu Virve on nende noorem järglane, selline ilus väike nunnu asi. Laeval oli nagu avatud talude päev, kus kõik soovijad saavad näha asju mida muidu ei näe ja külastada kohti, kuhu muidu jalga tõsta ei saa. Ma räägin kaptenisillast. Kapten kutsus lahkelt oma sillale ja tegi ülevaate oma igapäeva tööst. Peale ruumist väljumist olin nii tark küll, et Virve ise Kihnu viia ja tagasi Munalaiule ka. Siiski jätan selle töö neile härradele.
Tagasi diski asja juurde. Saarele saabudes kasutasime vennaga seda taktikat, et “mul pole õrna aimugi kuhu ma lähen, aga ma järgnen kõigile.” Kõik olid seekord pigem mehed ja naised, kel vähegi mingisugust seost discgolfiga. Lõpuks leidsime tee staapi, kus discgolfiklubi Albatrossi liikmed meid rõõmsalt vastu võtsid. Kiire mängijate koosolek ja puulid avalikuks. Viimane ülevaade veel mängijatele, kel igal kui viimasel on silmis pilk, et esikoht on just nende oma ja rajale me suundusimegi. Tii-alale jõudes mõtlesin veel korra, et äkki mõni kohalik tahab metrixi märkimist harjutada. Meie kohalik oli “kahjuks” noor juntsu, kes flippamisest pääses. Võite ühe korra arvata kelle õuele saabus õnn ja märkima sai hakata..
Rada enne mängu läbi ei jõudnud mängida. Mängu formaat oli 2 ringi. 1 ring koosneb 2x13 rajast. Võtsin omale game plani, et esimese ringi esimesed 13 korvi ma tutvun rajaga ja väga ei rapsi. Teise 13 korvi proovin juba tulemuse peale mängida. Peale lõunasööki 2x13 juba olen nii pro, et laon ainult miinust. Selge! No algaski nii, et esimese kompasin, otsisin oma jooni ja koridore. Teise juba läksin teadlikumalt peale ja sain parema tulemuse mis esimesel. Tunne on hea ja tuju on mega. Aeg on lõunaks. Jõudes staapi, oli söögiks kohalike väga heade kokkade tehtud supp ja ülihea kringel. See kogus, mis süüa sai, täidaks kõhu ka kõige suurema ümbermõõduga isasel või emasel. Toitlustus oli vägagi viispluss. Megahea. Aeg teiseks tiiruks.
Teise tiiru esimsed 13 korvi hakkas pihta juba minu kuulsaks saanud taandareng. Mingil müstilisel viisil suutsin ära unustada, mis asi on puttimine ja kuidas seda diski, mida mõni kohalik naljahammas ufoks nimetas, käes hoitakse. Ilmnesid kerged, lohakad vead. Mis seal ikka. Paned aga tuimalt edasi ja kui näed taaskord oma putti alarauda lendamas, mõtled endamisi, et huvitav, kas maailmas on kuskil veel keegi sama s*tt kui mina? Aga mängides neid tiire Albatrossi klubi mängijatega, siis ega väga polegi aega seal omaette masetseda. Need tegelased juba teavad, kuidas tuju üleval hoida, isegi, kui tulid just tihnikut toksides pluss kolmega välja.
Suutsin oma mängu kuidagi lõpuni ära toksida ja tasuks väärt 17. koht 24 eliit klassi mängija seas. Võitis selle klassi kohalik Pärnu kahur härra Tats, kes muideks on samuti kettarääkija. Seda oli äge kuulda. Olin parasjagu läheduses, kui kuulsin teda ütlemas, et ketastega tuleb rääkida, muidu nad ei kuula sõna! Naiste ja harrastajate klassi võitjate selgitamiseks läks vaja ümbermängimist. See käis suht kiiresti. Enne autasustamist oli veel üks võistlus pidamata, üks auhind on omanikuta. See oli kuulus “ring of fire” Kõik 62 mängijat võtsid end ringi, sihiks nende ees olev korv. 3-2-1 ja läks. Kettad lendu, kes sisse, kes mööda. Möödaviskajad astuvad kõrvale kaasaelama. Esimese ringi panin kümpi. Teise ka. Kolmanda ka. Mis toimub? Neljas ka otse ketti. Korraga avastasin end üksi koos ühe härraga. Nonii. Mina või tema? Esimene ässa, mõlemal. Teine alarauda, mõlemal. Kolmas sisse, taaskord mõlemal! Ja see neljas: kas just täie rahuga, aga otse ketti ja mu vastasmängija eksis. Nonii. Võit, see on võit! Ühesõnaga võitsin just mängu, milles tervelt kaks tiiru end äbarikuna tundsin. Tasuks discgolf.ee kinkekaart. Äge.
Kogu see päev oli mega. Albatrossi liikmed teavad, kudas seda ürituse asja ajada. See emotsioon, mis kogu päeva vältel Kihnu diski rajal oli: kirjeldamatu. Kogu ürituse korraldus: viispluss. Albatrossi klubi on kokkuhoidev, organiseeriv ja mõnusa sõbraliku tooniga grupp.
Kihnu on tõepoolest erakordne koht, kuhu diski mängima minna. Lisaks sellele, on saarel väga palju avastamist ja toimetamist, et kogu nädalavahetus ära sisustada. Kihnu Open toimus seekord juba teist aastat. Kindlasti tuleb kolmas ja nii edasigi veel, sest tahtjaid on ja tuleb kindlasti ka juurde. Nii et, pange vaim järgmiseks suveks valmis, broneerige Kihnu ööbimine ja ujuge kohale. Nii nagu mina ärkasin päev pärast võistlust, ütles üks soliidne tegelinski Kihnu sadamakohvikus, kui rüüpas oma jäist külma õllet: “Mul on siiani eilsest imelikud vapruse värinad sees..”
