Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Anthony Enden x EDGL Karikasari 2021 : Semi-oravast üldvõitjaks - Osa 1

Anthony Enden x EDGL Karikasari 2021 : Semi-oravast üldvõitjaks - Osa 1

2012. või 2013. aastal sai Kõrvemaal tolleks hetkeks endise tööandja kollektiivsel väljasõidul veel viimast korda osaletud, mille raames mängiti alustuseks üks ring John Deere rajal ketaste korvi lennutamise värki ja õhtul oli tiks-grill-chill. Päris huvitav ja tore spordiala tundus, kuid kohe mingit suuremat tõmmet ei tekkinud ja sinna see kettavärk ununes.
2015. aastal pidas sõber sünnipäeva, mida alustas seltskonnaga vanal legendaarsel Nõmme rajal discgolfi mängides. Ring sai tehtud, oli tore, hiljem grillisime ja kokkuvõttes ühe mõnusa ja väikese aktiivse tegevusega rikastatud päev sai kokku. Samal suvel hakkasid Saku Lions Club-i mehed kodukülas rada ehitama ja aktiivse ning osavõtliku inimesena läksin appi talgutele. Esimene ring Sakus sai mängitud Nõmme rendi-ketastega, üks Prodigy ketas sai jõkke uputatud (hiljem ka välja toodud), kuid mäng hakkas paeluma, rada toodi koju kätte ja otsustasin, et enam võõraid kettaid kalli raha eest vette ei uputa, ostan enda omad. Nii sai alguse Iso-Džunnari teekond esimese suure võiduni - loodetavasti!

Tegelikult ei ole siiski plaanis hakata kirjutama teekonda, kuidas ja millega alguses mängitud sai, kuigi eks ta omamoodi huvitav oleks. Sport on terve elu olnud veres ning ilmselt ka mõlema vanema poolt kaasa antud võitja mentaliteet on üks ohtlik faktor, mis teeb ühe spordialaga tegelemise päris valulikuks. Ebaõnnestumised ja kaotused on valusad, eriti nendel hetkedel kui enesetunne ja vorm lubaks juba enne ringi karjuda Nublu laulust tuntud sõnad "kõik te nirgid tuppa saate". Reaalsuses tuleb aga ühel semi-eliit oraval pärast ringi istuda autosse ja enne koduteele asumist pea pool tundi pulssi langetada ja seedida seda "suppi", mis sai kokku keedetud, aga lusika järgi käsi ei küündi.
2021. aasta hooaja eel olid plaanid lahtised ning kalender tühi, kõik sõltus ülemaailmsest pandeemiast ja kuupäevast, millal saab taas Viini lennujaamas tiibadega transpordivahendile astuda ning teekonda Maarjamaale alustada. Kuna esialgu oli EDGL karikasarja avaetapiks Karujärve, mille toimumisajal pidin veel Alpides lumekahuritele suvehooajaks kattekotid pähe tõmbama, ei olnud karikasarjas osalemine teist suve järjest esimese järgu prioriteet. Kui ikka miskit teha ja mingist sarjast osa võtta, siis tahaks tervenisti kaasa teha, poolikult ei jäta ju väga võimalust üldkokkuvõttes ka miskit saavutada. Minu personaalsest vaatevinklist positiivse uudisena lükkus valitsuse piirangute tõttu karikasarja algus edasi, mis andis võimaluse kõigist alles jäänud neljast etapist osa võtta. Mõeldud-tehtud, kodus "kapteniga" plaan peetud ja roheline tuli saadud ning suve peamiseks eesmärgiks sai siis EDGL karikasarja täies mahus mängimine ja ilmselt viimast aastat MA2 sarjas oma võimete proovile panemine.

Tulles korra veel tagasi discgolfi karjääri varasemate aastate juurde, siis tuleb tõdeda, et on olnud häid aegu, milledele kahjuks alati järgnevad ka madalamad perioodid. Üldiselt on nende hilisemalt mainitud aegade põhjusteks olnud, kas mentaalne ülehäälestatus või füüsilised tõrked. Õnneks on mõlemal puhul mul olemas päästeinglid, kelle poole pöörduda ja probleemidele lahendusi otsida. Esimese ehk mentaalsete tõrgete esinemisel olen pöördunud Hristo Neilandi poole ning 2019. aastal istusime ühe korra ka tõsisemalt maha ja tegime läbi "mental coaching" sessiooni, millele eelnevalt täitsin ära tema poolt saadetud küsimustiku, et välja selgitada, kus minu vead võiksid üldse peituda. Oleksime pidanud kindlasti paar korda veel kohtuma, mitte kui sõbrad, vaid kui klient ja "terapeut", et viia see teraapia lõpuni, kuid julgen väita, et juba sellest ühest korrast sain piisavalt silmi avardavat infot ning leidsin uued viisid, kuidas oma mõtteid ja mänguplaani viia paremale tasemele. Teine kontakt minu telefonis ja Messengeris, kellele kirjutan alandlikult kui haavatud antiloop pärast kiskja rünnakust pääsemist on minu väga hea sõber ja usaldusisik, füsioterapeut Jörgen Puis. Vaatamata oma tihedale graafikule leiab ta alati momendi, et kiirelt üle vaadata minu vigastused ja murekohad, et anda mõned harjutused ja soovitused. Üldiselt pärast tema külastusi on taaskord oodata vormikõvera tõusu.

Käesoleva suve algus polnud selles osas erand. Kuigi Hristoga pole enam mentaalse poole osas pikka aega suhelnud ja abi palunud, siis temaga läbitud "teraapiasessiooni" teemad on väga hästi meeles. Jörgeni jutul tuli hooaja alguses pärast esimest paari meenutusringi taas käia, sest ilmselgelt polnud keha talvistest lumeinglite joonistamisest päris valmis 150-meetriseid tagakäe neete teele saatma. Küll oli siit kange ja sealt turses. Korrektuurid kehalise ettevalmistuse osas tuli teha ning tänu Puisile kadusid ka väiksemad segavad faktorid EDGL karikasarja esimeseks etapiks.
Ja nii see suvi siis algas, üle 5 aasta leidsin end taas Vooremäe discgolfi pargist eesmärgiga üle pika aja panna kokku kaks ringi, millede järel suurt okast hinge ei jää. Kogemused ju näitavad, et üldiselt ei saa esimene ring kuidagi mängu käima ja teisel ringil tuleb siis korralik vigade parandus, kuid võistluse lõpuks leiad end taas keskmike seast, sest esimese ringi auk sai kaevatud liiga sügav, et teisega sealt end päris välja upitada.

Tuleb tõele näkku vaadata, kripeldama siiski jäi. Teisel ringil pakuti soolo-kolmandat kohta mitte ainult kandikul, vaid lausa kaunistuste, nimelise sildi ja pokaali kihiseva joogiga, kuid mingi värin siiski lõpus tekkis ja nii tuligi lisaks enda lollustele ka tänu "huvitavatele" uutele reeglitele juhendis leppida auhinnalise 5. kohaga. Siiski üle pika aja auhinnaline koht ja pigem positiivse enesetundega järgmise etapi suunas.
Eraldi peab ka tegelikult välja tooma caddie tähtsuse Vooremäe etapil - kallis elukaaslane Mariliis päästis mind oma tähelepanelikkusega nii mõnegi korra ja kõige suurema prohmaka oleksin ilma temata läbi lasknud väga valusal hetkel ehk teise ringi avakorvil, mil teist viset ehk korvile lähestumist birdie võimaluseks eestkäe ülemineva viskega asusin sooritama kotist kätte sattunud vale kettaga. Mariliisi irooniline küsimus viskeks valmistudes, "oota selle kettaga lähedki?" pööras tähelepanu kettale, mis oli kätte sattunud ja oi-oi milline pahandus sellest oleks tulnud. Note to self - alati kontrolli, mis sa kotist kätte võtad, eriti kui enamus kettad on üsna samades toonides.

Teisele etapile läksin juba suurte ootustega vastu. Mõned päevad enne Metsajõe/Järva-Jaani etappi leidsin rahulikuma päeva, et minna väikesele meenutusretkele mõlemale rajale, et veidikene avavisete plaani paika panna. Etapi kava tundus ka soosiv - esimesel päeval saab Metsajõel "paugutada" ja distantsilisi eeliseid käiku lasta ning teisel päeval siis loodetavasti heast seisust Järva-Jaanis juba poodiumikohta sihtida. Reaalsus oli aga hoopis teine. Laupäevasel võistlusringil Metsajõe kaunitel radadel oli heast tunnetusest ja mänguplaanist alles vaid kaunid mälestused nagu Eesti ainsast Eurovisiooni võidust. Neljandal rajal teist korda OB-sse visates oli tahtmine kott koos oma mitmesaja eurose sisuga saata kõrge hyser-kaarega 5. raja tiiki ja Ford Transiti nina tagasi suvepealinna poole pöörata. Õnneks kuskil taga kuklas kummitasid nii Hristo, Mariliisi kui ka teiste targad sõnad, "ära lase pead norgu, mängida on veel palju, jõuad vigu parandada küll!" No ma siis hoidsin tagasi ja püüdsin parandada, kuid kirsiks tordil lisandunud napid OB-d ja kõikvõimalikud väikesed ebaõnne faktorid paigutasid ringi lõpuks selle rahakotis iga dokumendi ja pangakaardi pealt tuttava nime Metrixis üsna madalale reale. Nii madalale, et oht oli järgneval hommikul TAAS päeva esimeses grupis startida. Meenus üks legendaarne Alutaguse Open-i finaalpäeva hommik, kell oli 8:00 ja kolmik Enden-Pappo-Lillemäe startis Mäetaguse Karuga maadlema.

Õnneks siiski esimesena ei pidanud startima, aga ega see ka hullemast ei päästnud. Järva-Jaanis ei suutnud pärast masendavat Metsajõe ringi, varajast ärkamist ja caddie koju magama jätmist siiski kuidagi oma mängu üles leida. Esimesel etapil saadud 65 punktile järgnes teiselt hädine 1, mis tõmbas lipu kõrgelt mastist napilt alumisse kolmandikku ja ees ootas paar päeva mõttetööd koos puhkusega, et taastada enesekindlus ning järgnevateks võistlusteks tagasi oma tasemele jõuda. Kuigi Metsajõe/Järva-Jaani etapiga tekkis tunne nagu see olekski mu tase - kord laineharjal, kord merepõhjas, suu liiva täis.

Džunnari mõttevalangu teine osa üsna pea..