Kuna kolmandat suve saab tänu elukaaslasele palju aega veedetud Pärnus oli kolmandat etappi silmas pidades hea teise kodu lähedal oma tunnetust ja vormikõverat taas tõusuteele kruttida. Esimene ring Sindis, teine ühel Eesti rajal, kus mitte kunagi ei ole suutnud ühte rahuldavat ringi kokku panna ehk Jõekäärus. Eks see plaan nägi ette, et Sindis tuleb võtta nii kuis vähegi annab ja Jõekäärus MA2 divisjonis hakkab juhtuma nii ehk naa. Varasemalt, enne Latitude64 Festivali sai ühel treeningringil mängitud koos Eesti discgolfi ühe raudvara Raimo Kimmeliga ja tema "nii muuseas" mängitud ringi lõpptulemus -11 võrreldes minu -6-ga pani nagu mõtlema, et ei ole ju nii keeruline, aga kuidas "paps" nii lihtsalt seda Sindi kaunist parki lahti harutab. Käisin ju kaasas, viskasin ju hästi, aga ometi sain 5 viskega tuppa. Kuidagi tuttav tunne tekkis - täpselt nagu oleks oma isaga korvpalliplatsilt koju jalutanud pärast viskevõistlust - viskasin küll hästi, aga vanamees ikka loputas. Kuidagi on nii juhtunud, et rajad, kus enne võistlusi saan ühe treeningringi Raimoga alla teha tuleb võistlusring kohe paari kriipsu võrra paremini välja. Oleme küll väga erinevate mängustiilidega ja vanusevahe teises kümnes, kuid vanameistrilt on igal ringil palju õppida.
Kolmanda etapi esimene ring MA2-l mängiti siis Sindis - kõik eeldused heaks ringiks olid olemas. Parajalt treenitud sel rajal, väga soodne nelik kokku loositud, suurepäevane tee-aeg ja perfektne ilm - ole ainult mees ja lao miinust! Plaan oli esimeselt kahelt rajalt "lindudega" maha saada, kolmandalt, minu eeskäe jaoks liiga pikalt PAR3-lt võtame PAR-i ja siis võiks hea hooga edasi toimetada. Nagu ikka, plaan on üks ja reaalsus on teine. Veidi endas pettunud, kuid siiski positiivselt meelestatuna jalutasime teise korvi juurest järgmisele tiialale ja sõnasin, "k**at küll, kahelt esimeselt tahaks ju ikka birdie-ga maha saada!", mille peale nagu ühest suust sõnasid Marthi ja Mariliis, "rahu, 16 korvi on veel minna!" ja ega ma seda pahaselt või tujutsedes öelnud, pigem nagu mõeldes sellele, et Sindi on ikkagi lihtsamapoolne rada, kus järgmise päeva Jõekääru ringile mõeldes tahad võidu noolimise mõtteid mõlgutades ikkagi korraliku miinuse alla teha ja tipust mitte väga kaugele maha jääda. Ja kui kolmandal esimesena tiialale asunud Marthi oma eeskäe avaviske 25-30 meetri peale muru niites maha vajutas tänasin teda irooniliselt "hea ette näitamise eest". Ega teiste mängu järgi oma mängu või enesekindlust tohiks ju määrata, aga head tunnet pärast esimese kahe korvi plaanist kõrvalekaldumist selle viske nägemisel mingit emotsionaalset boosti ka nagu ei saanud, ikka elad ju sõbrale ka kaasa. Aga see, mis järgnevalt juhtus, jahmatas kogu meie 5-pealist kolleegiumi, vast kõige enam mind ennast. USA lipu värvides Raider läks forega käest nii perfektselt lendu - flippas, hõljus, feidis, skippas ja lõpetas 9,5 meetri peal. Green hit! Minu eeskäega?! No ikka võtame! Nagu nimme, et lihtsatelt ei võta ja rasketel üllatad. Kui nüüd puti ka kotti panen, siis võiks ju nagu hakata toimetama ja need kaks esimest korvi ära unustada. Ja täpselt nii ka läks, korralik keskendumine ja ketas maandus korvi "südames", tulemus negatiivne ja tuju positiivne - nüüd läheb!
See, mis edasi juhtus, oli juba midagi endalegi uskumatut. Üks avavise teise järel maandus green-l, bullseye-s või siis PAR4-l sweetspot-s, kust on vaja ainult ühte klassikalist "forepõksu" ja tõstad järjekordse linnu sisse. Ja nagu märkamatult, 11. tiiala juures tulemusi märkides jõudis kohale, et tulemus on -8! Varasemalt polnud Sindis isegi terve ringi peale sellist tulemust saanud ja praegu oleme alles ringi selgroo murdnud. Võib-olla oligi tol hetkel vajalik see üks PAR, mis tuli küll ülimalt lihtsalt 70+ meetriselt eeskäe rajalt, kuid mis võis selle birko-rongi hoo korraks maha tõmmata ja võtta pinged maha, et millal siis eksimus sisse tuleb. Aga tegelikult mänguliselt hoog püsis hea, viimaselt kahelt korvilt magusad "linnud" ja -13 lõpptulemuseks tundus esialgu täiesti uskumatu. See pingelangus ja tunne, mis valdas pärast elu parima, kontrollituima ja enesekindlaima ringi lõppu, mille tasuks ka elu esimene "tonnine" PDGA reitingu ring - tsiteerides klassikuid "poleeee paha!".
Kuid ega pärast sellist ringi päris loorberitele puhkama saa jääda ning eufooria asendus üsna pea kerge pinge ja tohutu mõttetööga, et kuidas sellest uuest seisust järgmisele päevale vastu minna ehk kuidas Jõekäärus see etapivõit ikkagi ära tuua. Õhtu lõpuks sai selgeks, et lähim jälitaja sai samuti kirja väga tugeva tulemuse -11, ülejäänud kaks lead card-i kaaslast -9 peal.
Teoorias oli Jõekääru ring mul enne etappi juba mitu korda peas läbi mängitud ning päev varem ka Discspordi sünnipäeva raames paarismängu võtmes ka praktikas proovitud, aga nagu ikka - Jõekääru hambad on teravad. Hästi mängides võid siit-sealt võtta, aga ühe eksimusega võid mitmekordselt ka ära anda. Kui mõnikord enne võistlusi mõtlesin, et oleks lahe kordki olla enne otsustavat ringi võistluse liider, siis õhtul enne Jõekääru ringi magama sättides ei olnudki see tunne nii tore kui ette kujutasin. Kui seda ajutegevust oleks saanud väljendada helis, siis meenutanuks see mõnd rasketööstuses kasutatavat väga suurt ja kolisevat metallist masinat.
Jõekääru ringile asusin siiski üsna üllatava sisemise rahuga. Tegelikult sisendasin juba pärast Sindi ringi endale, et kui suudan ära hoida, siis suudan, kui ei, siis järelikult oli keegi teine parem. Tegemist on siiski MA2 divisjoniga ja seal võib kõigil juhtuda. Seega üritasin seda võidukohustust maha suruda, mängida ringi hästi rahulikult ja riskivabalt, samas siiski tuli piisavalt jälgida vastaste toimetamisi.
Ometi hakkas mingisugune ebakindlus ja hirm eksimise ees juba esimesest korvist segama kui üsna ideaali lähedase avaviske järel jäi seni täiesti raudkindlalt toiminud putt vägagi ebakindlaks ja madalaks ning võimalus kohe kogu lead card-i ees üks vise võita jäi kasutamata. Sinna otsa veel teisel korvil mando-miss ja retsepti "võidu maha mängimine" esimesed kaks koostisosa olid kohe potti lisatud. Sel korral veel kotti jõkke viskama ei kiirustanud, pea püsis ilusti õlgade vahel suunaga päikese poole ja skoorkaardil olin endiselt liider. 16 korvi oli veel minna.
Huvitavaks läks aga lagedamale jõudes, täpsemini 9. korvi tiialal, kus saime eesolevate järel ootama hakata. Kuuldavasti said kõik MA2 hilisemad grupid oodata seega kõigil üsna sarnased tingimused. Oma mängukaaslaste kiituseks tuleb siiski tõdeda, et mingit pingelist õhkkonda ei tekkinud ja keegi võidu nimel kuskile eemale ei tõmbunud, vaid muhe suhtlemine ja vibe säilis terve ringi vältel. Jõekääru ringile eelnevalt sai kõige enam mõeldud 10. korvi mängimise peale. Statistikat vaadanud pole, aga julgen eeldada, et 10. korvi näol on tegemist Jõekääru pargi TOP2 raskeima rajaga, suuresti tänu sinna lisatud OB-aladele. Juba reedese paarismängu järel kinnitasin endale, et mis iganes seisus sellele korvile tulen mängin seda väga tagasihoidlikult ja eelnevatest ringidest hoopis erinevalt. Eelnevatest valikutest gramm aeglasema ketta ehk Fortressiga tagakäe hyser avaviskeks, teine vise täpselt samasugune, ketta valik sõltuvalt asukohast ning seejärel vaatan, kas saan proovida "kolme" või lähenen korvi alla ja võtan PAR-i. Selge on see, et sellelt korvilt PAR-ga võidad suurem osa mängijate ees 1-2 viset - "lind" sellelt korvilt on juba suur saavutus. Plaan igatahes töötas perfektselt, sest kolmandat viset tegin juba 20-25 meetri kauguselt korvist ehk sain kerge run-i anda, mis jäi ikka väga napilt lühikeseks.
Vaatamata suurepäraselt mängitud 10. korvile ja kasvanud enesekindlusele polnud seiklused veel isegi alata jõudnud. Juba järgmisel korvil eksisin 9,5 meetri putil, mida ei jätnud konkurent karistamata ja birdie-ga kahandas vahe kahele viskele. Ja et sellest veel vähe ei olnud, oskasin järgmisel "langenud puu-mando" korvil just nimelt selle mandoga eksida ja ennäe olimegi viigis. Võite vaid ette kujutada seda tunnete keerist minu ülimalt võitja-mentaliteediga sportlase kehas ja peas, mis valdas tol hetkel kui hakkas tunduma, et see kõik võibki käest libiseda. Ma tean, et ma olen hea kaotaja ja oskan seda endale tunnistada, aga olles oma esimesele võidule nii lähedal ja kaotada see nii lihtsate vigade tõttu, teeb ikka haiget. Aga teine hea omadus on end koguda ja unustada kiirelt pahandused, mis tehtud ning keskenduda sellele, mida on veel võimalik teha. Tänud sulle, Hristo, siinkohal tuleb tunnistada, et need väikesed mõtteterad, kuidas oma mängu suhtuda, vigadest üle saada ja mentaalselt tugev olla - kui need kord oma pealuusse graveerida, ei unusta sa neid iial. Pead lihtsalt oskama neid endale õigel hetkel meelde tuletada!
Just siis kui oled kahe korviga 3-viskelise edu maha mänginud, on kõige magusam nõelata vastu sealt, kust see tundub üsna võimatu. Jõekääru 13. korvil maandusid nii minu kui lähima kimbutaja Tauri kettad 2-meetrise vahega, mõlemad veidi lühikesed põõsa servas veidi okste poolt häiritud kohas. Distantsi korvini 15 meetri kanti, mina esimesena ründama. Kuna tavapärane "neetiv" putt terve päev toiminud ei olnud ja sellega eksides on suur oht teisele poole kehvale kaugusele end mängida läksin üle hõljuvale lähenevale putile, mis eksimise korral kukub korvi kõrvale, ideaalse stsenaariumi korral saab käed õhku tõsta ja järgmisel tiialal skorele "kahe" märkida. Ja nii läkski - esimene vastutorge tehtud, liidrikoht taastatud. Viimane katsumus oli 16. korv ehk par 4, kust "birdie" on pigem kohustuslik kui vaid avaviset "Narniasse" ei saada. Kui avavise käest läks jättis süda jälle paar lööki vahele, sest edu oli tol hetkel siiski ainult 2 viset. Õnneks maandus vise esimese põõsa taga ja ketta taha asudes paistis läbi okste tekkinud tunneli lõpus mitte siiski valgus, vaid päästev korv. Nagu veel vähe seda vürtsi oleks selle ringi jooksul olnud osutus üks tunneli keskosas paiknenud okstest olema maailma kõige tugevam ja lõi ketta otse maha nagu Dikembe Mutombo omal ajal NBA-s korvi all vastaste viskeid blokeeris. 15-20 meetrit korvini minna, lähimad konkurendid juba 10 meetri ringis kahe viskega, oli aeg taas üks hõljuv "hail mary" korvi poole saata ja loota, et ketid kõlisevad, aga ei kõlisenud. Hoopis ilma kette puutumata maandus ketas korvi põhjas. Tegin sümboolse auringi ja ei osanud selle üllatuse peale muud teha, kui käed üles tõsta ja kettale järgi jalutada. Kui muidu minu emotsionaalne sisemus tahaks sellise tabamuse järel lasta välja ühe korraliku õnne-karjatuse, mis ilmselt peletaks Pärnu jõe kalurite meelehärmiks kõik kalad Sindi poole, siis tol hetkel oli üllatus-šokk sedavõrd suur, et ammuli suu jäi "mute" peale.
Eelviimasel korvil esimesena viset sooritama minnes olid kõik pinged maas, viimasel kahel korvil olin enam kui kindel, et seda edu enam maha ei mängi. Ja nii läks - kirsiks tordil võtsin hoopis kaks "lindu" veel otsa, mis kokkuvõttes tähendas lisaks 4-viskelise eduga etapivõidule ka personaalselt parimat ringi Jõekääru pargis. Võib julgelt väita, et nende jämedalt 5 aasta jooksul, mil discgolfi mänginud olen ja võistlustel osalenud, pika puuga parim nädalavahetus seni!
Kogu päeva väldanud pingelangus päädis autasustamise järgselt ligi pooletunnise istumisega oma "marsa" küljeuksel mõeldes tagasi üsna uskumatule sähvatusele. -13 ja esimene tonnine ring esimesel päeva, omajagu "rollercoaster" ring teisel päeval. Kolme etapi peale kaks vägagi õnnestunud võistlust ja üks, millest väga enam midagi mäletada ei tahaks. Kuigi öeldakse, et mäleta oma raskeid hetki ja kaotusi, õpi nendest ja saad paremaks/tugevamaks, siis Metsajõe/Järva-Jaani nädalavahetusest ei ole nagu mitte midagi õppida. Seal lihtsalt mitte miski ei õnnestunud ega olnud ka õnne teatud olukordades.
Ning lõpetuseks siis Kiiu etapp ehk viimane ja otsustav. Küll sai arvutatud erinevaid stsenaariume, kelle võidu korral peaksin mina mingile kohale tulema. Korra sai ka rada meenutamas käidud, aga teadsin juba eos, et võistluse ajal on enesetunne absoluutselt teine, mingi pinge ja ärevus on sees. Ega Kiiu võistlusest tohutult olegi enam jutustada, peamine murekoht oli putt, mis tänu kõigile eelnevatele faktoritele oli isegi ebakindlam kui Jõekääru ringil. See üks osa mängust, mis terve hooaja oli olnud nagu "Aamen" kirikus, kõige usaldusväärsem ja kindlam. Kümne küünega üritasin oma mängu koos hoida, vaatamata äpardustele "vanal viimasel", kus esimesel ringil sai taaskord kaks 2019. suve keskmist eeskäe "Richardit" teele saadetud ja soliidne tripla kokku korjatud.
Lõunapausil puhates tegin loomulikult endale selgeks, kus asuvad lähimad ohustajad üldvõidu suhtes ja saades aru, et Ragnar Karumaa jagab esimese ringi järel liidripositsiooni, lisasin loomulikult endale taas lisapingeid, aga samas üritasin endale sisendada, et mängida tuleb oma mängu ja nagu ka Pärnu etapil oli suhtumine, et kui ei tule, ju oli keegi parem ja polnud minu jagu sel korral. Teise ringi poole peal skoore jälgides sai aga juba vabamalt hingata, kuna lähimad konkurendid olid järgi andnud ja viimaselt etapilt saadavad punktid ei ole enam piisavad, et esimeseks tõsta.
Nii ta siis tuli, hea sõber Jako Känd sai autasustamisel viimasena välja hõigata MA2 karikasarja üldvõitja nime ja temale omaste klassikaliste huumorikildude järel kõlas "Anthony Enden". No mis siin salata, oli hea tunne küll. Kuigi EDGL-i egiidi all toimuvatest võistlustest on Karikasari tähtsuselt alles kolmas võistlus, siis minu kui eelnevalt pigem ebastabiilse mängija jaoks oli see suur saavutus, eriti veel MA2 divisjonis, kus tegelikult suurem enamus võib kord sähvatada, kord alustada teist päeva kõige varajasemas grupis. Ma kujutan ette, et nii mõnigi seda üüratult pikka teost lugedes mõtleb, "no kuule, see oli ju ainult Karikasarja võit, sa räägid seda suureks nagu oleks Maailmameistriks tulnud", aga minu kui läbi ja lõhki spordiinimesele, kellele ei meeldi kaotada, on see ikkagi esimene suurem võit ja nagu ma olen üritanud siin ka värvikalt kirjeldada, on minu jaoks see suur asi saada üle varasemate aastate suurest ebastabiilsusest, mis lõpuks viis neljast etapist koosneva sarja üldvõitjaks.
Samas tuleb ka olla realist ja tõdeda, et väikese hapu maigu sellele üldvõidule siiski jätab fakt, et nii mõnigi mängumees, kes pärast kahte esimest etappi olid üldkokkuvõttes kõrgetel kohtadel, pidid reitingu-uuenduse tõttu kolima üle MPO divisjoni ja tegelikult ei saanud tervet sarja lõpuni "face-to-face" võidelda ja parimat selgitada. Oleme ka osade "arvamusliidritega" pidanud aru ja üritanud mõelda lahendusi, kuidas need MA2 reitingu piiri ülemise otsa mehed saaksid ikkagi terve suve ühes divisjonis kaasa teha, eriti kui suve esimene reitingu tõus võib olla isegi nii suur kui 20-30 pügala võrra. Aga eks see jääb juba uue hooaja karikasarja korraldajate hooleks, sest mina oleks tegelikult soovinud näha neid mehi, kelle reiting tõusis mõne punkti võrra MA2 ülempiirist üle ikkagi tervet sarja MA2-s mängimas.
Et kuidagi see eepos kokku võtta, siis tahtsin lihtsalt ära mainida, et eesmärk ei olnud jagada oma õnne ja eputada võiduga. Pigem oli eesmärk harutada lahti oma mõtted, oma kogemused ja nüansid, mis selle sarja jooksul minuga toimusid ja millega arvestasin. Seda kõike ka selleks, et keegi ehk saab siit mingid mõtted enda mängu peale mõeldes ja selle parandamiseks. Vaheta mõtteid sõpradega, küsi ka teistelt mängijatelt, kel tahtmist veelgi enam oma mentaalset mängu parandada, tasub välja käia see väike summa ja võtta Hristo Neilandiga ühendust - mind tema soovitused aitasid väga palju. Mitte ainult ei parandanud see mu arusaamist ja mõtlemist mängu osas, vaid tõi veelgi enam naudingut discgolfi mängimisse. Discgolfi naudime me ju siis kui me mängime hästi ja kui me mängime hästi tahame me rohkem mängida ning mida rohkem me mängime seda enam peaksime me arenema ja tunnetus paranema.
Lõpetuseks - nautige discgolfi, ärge seadke liiga kõrgeid eesmärke ja püüdke mängimist hoida fun-na, siis tulevad ka ühel hetkel õnnestumised. Mina tegin seda, minul toimis. Ehk toimib sinul ka!
