Kui eelnevalt oleme palju Prodigy noortele keskendunud, siis seekord teeme juttu hoopis Team Prodigy Europe 2k23 tiimi koosseisu kuuluva, alati korrektse ja mastersite hirmu, Eno Juuliga. Saame teada, mis on Enot juba mitmeid aastaid Prodigy brändi juures võlunud, mis ketasteta Eno rajale ei läheks ja milliseid "vau" kettaid tema sõnul kindlasti proovida võiks.
Nii kaua kui paljud Sind mängupildis näinud, siis oled sellest ajast saadik Prodigy viskaja olnud. Mis ajast täpsemalt oled pühendunud ainult Prodigyle ja mis on sinu jaoks antud ketaste võlu?
Eks ma nagu kõik mängijad, hankisin alguses kettad, mis kõigepealt silma jäid. Mingil põhjusel olid minu esimesteks ketasteks hoopiski Latitude64 omad ja siis mingil hetkel lisandus valikusse ka paar muud asja. Üldiselt püüdsin ennast pigem ühe tootja piires hoida, kui Discrafti Zone ja Boss välja arvata. Suhteliselt kiiresti jõudsin aga ka Prodigy juurde. Ilmselt oli selles süüdi Drive In diskgolfiklubi, mille kaudu mulle need kettad tuttavaks said. Kristjan Jägel, kes sellel ajal Prodigy kettaid Eestis maale tõi, oli ilmselt see peamine „süüdlane“.
Mis mulle Prodigy juures meeldis on olnud väga lihtne ja arusaadav ketaste markeerimise süsteem: Draiver on D, Fairway on F, Midrange on M jne. Kange ketas on 1, lahja ketas on 3-4-5, lihtsam ei saakski olla. Samuti Prodigy ketaste plastiku tüübid 400 ja 400G tundusid minu käe jaoks kuidagi väga mugavad. Eks see oligi lõpuks kõikide asjade kombo, mis mulle meeldis.
Viimasel ajal on päris mitmeid uusi Prodigy kettaid turule tulnud, milliseks mängijaks ennast pead, kas oled avatud uutele ketastele ja saad nendega kiirelt sōbraks või eelistad ikkagi oma “vanu hitte”?
Ma üldiselt olen igal hooajal midagi uut omaks võtnud. Paar aastat tagasi tuli tootevalikusse minu jaoks super ketas D1Max 400 Cale Leiviska draiver - ketas, mida võin taevani kiita! Enne seda olid parimad D2 400 Seppo Paju limited edition kettad, mida mul õnnestus üsna mitu hankida. Läbi aegade on ikka mingid legendid olnud ja kiidetud neid „vanu lillasid“ või siis 400s plastikust punaseid D1-sid, kindlasti ka kullahinnaga Martin Rotmeister signature D3 400G, millele mina isiklikult asendust tõesti ei ole leidnud. Samas ei saa jääda nende vanade asjade juurde vaid tuleb katsetada ka muid kettaid.
Koroona algusaegadel oli siin Euroopas tarnetega väga suured probleemid, nüüd aga tuleb uut kaupa väga tugevalt peale ja nende hulgas on kindlasti väga-väga põnevaid asju. Näiteks MX ja FX seeriad on minu arvates super äge täiendus ja samuti ka kogu H-V2 seeria (fairway ja driveri vahepealne). Kui see välja tuli, siis võtsin endale kohe omaks. Võib-olla just selle aasta uued kettad, mis ei kasuta enam numbrikombinatsioone (Reverb, Falcor, Stryder ja Shadowfax) on mulle veidi võõrad olnud, just seetõttu, et see nimega ketas pole olnud senini Prodigy teema, aga tundub, et see on uus suund ja hakkan minagi vaikselt harjuma. Distortion näiteks on kotis juba kindla koha leidnud, kuna keskmaa ketaste hulgas oli täpselt sellise profiiliga asi puudu olnud.
Seeria, mis on just sulle kõige rohkem üllatusmomente pakkunud ja seeria, mis sinu arvates on Prodigy line-up-i kõige väärtuslikum?
Minu jaoks on selleks juba pikka aega olnud H seeria, kuna see on minu arvates kõige sobilikum nii lähenemis kettaks kui ka draiveriks. Nagu nimigi ütleb - Hübriid. Eriti just eestkäe lähenemiste puhul kasutan A-seeria asemel just H1 ketast, H2 viskan siis kui tegemist on tunnelitega ja fairway tundub lahjaks jäävat. H5 tuleb mängu siis kui soovin eestkäega saada kätte trajektoori, mis nõuaks muidu tagantkäe viset.
Kettad, mis pakuksid viskajatele kõige enam “vau” efekti, aga mis pole üldsuse jaoks veel väga populaarsed?
Mind ennast on üllatanud kõige rohkem:
H5 400G – see, et see ketas sellise trajektooriga nii kaugele lendab oli päris ootamatu. Tegemist ikkagi hübriidkettaga mitte distantsidraiveriga, aga samas on ta selline lahedalt „lahja pill“ et kui õieti välja visata, siis lendab rahulikult täiesti vastupidises suunas, kui enamik kettaid kotis. Olen seda teatud tehniliste visete jaoks kasutanud üsna tihti ja lahe on vaadata, kui pärast viset puulikaaslastel silmad suureks lähevad ja küsitakse, et oota... mis ketas see oli ?
Pa5 400 – selle aasta uudistoode, suurepärane putter/approach just lähenemiste jaoks. Kui üks ketas otsustab otse lennata ja otse maanduda, siis see on üks nendest!
Distortion – keskmaa ketas, mis tuli välja eelneva hooaja suvel. Oleme seda nimetanud naljapärast Prodigy Zoneks - keskmaa ketas, mille sarnast varem Prodigy-l ei olnud. Kui eelnevalt Zone tõttu ei saanud mitmed Prodigy full bag-i teha, siis nüüd saab!
Tundub, et hetkel on Prodigyl uus hingamine ja tullakse tugevamalt kui iial varem, seda siis nii brändi kui ka tiimi osas. Mis sa arvad, mis oleks võtmepunkt, kuidas kõige edukamalt jõuaks Prodigy kettad võimalikult paljude mängijate lemmikuteks. Kas see võiks olla ka just tugev tiim, kes oleks eeskujuks nii nagu Kristin Tattar ja Albert Tamm Trilogy poolel?
Eks loomulikult, iga tootja jaoks on oluline, et nende tooted ja mängijad on pildis. Samas peab tootevalik ning kättesaadavus olema piisavalt hea kuna konkurents on tõesti väga tugev. Usun, et tänasel päeval on Prodigy poolt asjad üsna hästi korraldatud ja ollakse üsna tugevalt mängijate jaoks olemas.
Algava hooaja eesmärgid ja ootused. Millistel võistlustel võib sind kohata?
Eesmärgid on samad - MP40 võistlustel Eestis tahan ikka poodiumil olla. Alla selle on tulemus nõrk. Sellel aastal olen jätkuvalt olnud kimpus oma õla ja küünarnukiga. Tegin kaks aastat tagasi neile tõsiselt liiga ja see taastumine ja lõplik põletiku välja ravimine on läinud oodatust ikka väga palju pikemaks. Välisvõistlustel on poodiumile jõudmine unistuseks ikka, aga ega ma väga ei pettu, kui end 10 hulgast leian.
2023. aasta võistluskalender on üsna samalaadne nagu eelneval aastal. Kindlasti kõik olulisemad kohalikud võistlused (EDGL karikasari, EMV nii talvised kui suvised ja suuremad PDGA-d). Välisvõistlustest Spain Open märtsikuus, Juunis - Nokia Open Soomes. Kaalun ka uuesti USAsse minekut Juulis Masters Worldsile ja kui kutsutakse Euroopakatele Ungarisse, siis kindlasti lähen sinna ka. Hetkeseisuga on kalendrisse 11 PDGA võistlust kirja saanud, aga ilmselt lisandub neid siiski juurde.
Kolm ketast, milleta sa rajale ei läheks?
H1V2 400 – see ketas on mu esimene valik kui tegemist on kaugusega 50-80m. Lisaks on tegemist kettaga, mis kannatab absoluutselt igasugust tuult.
D1 Max 400 Cale Leiviska edition – kui kerge tuul juba olemas, siis vaatan draiverit võttes esimesena just selle ketta poole. See on ketas, mille ma olen kotis lisanud varasema lemmiku D2 400 Seppo Paju kõrvale.
H2V2 First Run 400 – asendab viimasel ajal draiverit nii eest kui tagantkäe puhul. H2 on minu esmane valik kui on vaja tegeleda tunnelitega.
Ma võiks muidugi veel välja tuua A2 ja A4 – põhilised kettad, kui vaja läheneda kaugustel kuni 80m, aga mõlemad on asendatavad just H1 või H2-ga.
Foto: Kristjan Noormets, Joosep Martinson, EDGL.