Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Karl Mitt: Discgolf & roadtrips

Karl Mitt: Discgolf & roadtrips

Koroonaajal olid kindlasti paljud eestlased rusutud, et välismaale reisimine polnud enam endisel viisil võimalik ning tuli leida alternatiive, kuidas enda reisijanu kustutada. Tuli endalgi seista tõdemuse ees, et ega lähiajal välismaale reisida ei tasu ning tuleb kodumaa avastamine ette võtta. Lahendus pakkus ennast ootamatust kohast – hakkasime sõpradega korraldama discgolfi väljasõite.

Eestis jagub discgolfi radu kõikjale. Seda kinnitab ka eelmisel suvel avaldatud Udisc-i blogipostitus “The Most Disc Golf Courses Per Capita: World Rankings”, millest leiab Eesti uhkelt kolmandalt kohalt. Tallinnas asuvatel radadel kohtab mängijaid palju ning järjekorras ootamine on ilusa ilma korral tavaline, ent mõne väiksema asula rajal ei pruugi mitu päeva näha ühtegi discgolfarit. Kindlasti ongi mugavam külastada tõmbekeskuste ümber asuvaid radu, ent vahelduseks on väga põnev maanduda väikeasulatesse, kuhu ilma mõjuva põhjuseta niisama ei satu ning sealse raja väljakutse vastu võtta. Kui keegi on juba vaeva näinud ja raja püsti pannud, siis tekib tahtmine see ka ise ära katsetada. Sellest mõttekäigust saigi eelmisel suvel alguse huvi aegamööda mängida läbi kõik Eestis olevad rajad ning kuidas muudmoodi ikka seda korraldada kui aeg-ajalt korraldada väljasõite eri Eesti nurkadesse.

Väljasõidul Pärnumaa radadele - minu esimene sissejuhatus Jõulumäel, et kas siinsed korvid ongi nii suured?

Kõige esimene roadtrip toimus juba esimese kuu jooksul pärast elu esimese raja mängimist. Võtsime sõpradega kolmekesi ette Kohila, Pirgu, Ääsmäe, Kernu ja Järta discgolfi pargid. Peab tunnistama, et eelnevalt olen sinna kanti sattunud pigem harva, seega oli see ideaalne viis ka sealse eluoluga tutvuda ning sellesse ka veidi panustada. Roadtripid ei piirdu ainult discgolfi radadega, vaid uudistame ka sealseid toidukohti ning vaatame üle ka väiksemad külapoed ning toetame nii kohalikku elu. Kui tee peale jääb mõni looduskaunis koht, tore vaatamisväärsus või hoopis mõnus ujumiskoht, siis teeme ka seal peatuse. Ujumiskohtadega on aga nii, et vahel satuvad nad ka kohe discgolfi radade ääres olema ja siis tuleb pool sundolukorras ujuma minna, et mõnda liiga agarat lennukit päästa.

Kõige ambitsioonikam ringreis jääb kindlasti eelmise aasta augusti algusesse, mil võtsime neljakesi ette Mustla, Pikasilla, Tõrva, Ala, Karksi-Nuia, Abja-Paluoja, Mõisaküla ning Kilingi-Nõmme rajad kõik ühe päevaga. Tõsi, ainult Tõrva rada on klassikaline 18-korviline rada, teised 9- kuni 14-korvilised, aga väljakutse sellegipoolest. Olime eelneval päeval sõbraga külastanud Võru ja Valgamaa radasid ning koju jõudsime alles südaöö paiku, mil neljakesi sõpradega kokku saades tekkiski uitmõte, et laeme hommikul auto täis ja paneme Mustla poole ajama. Kusjuures, üks sõpradest mängis tol päeval praktiliselt esimest korda discgolfi ja kohe esimese päevaga saigi 8 rada kirja. Päeva teisel rajal Pikasillas õnnestus mul visata ka elu esimene holar. Emotsioonid olid juba laes ning suur osa päevast oli alles ees. Teel Pikasillast Tõrvasse kohtasime Ameerika autode kolonni, saime ristmikul lihtsalt seista ning igasugu imemasinaid vuras meie silme eest läbi. Klassikalise jaheda otsingul sai Karski-Nuia poe ees ka paar ikoonilist pilti tehtud. Selliseid väikeseid asju, mis pikaks ajaks meelde jäävad, satub päeva peale mitu tükki. Päeva viimase rajana jäi veel mängida Kilingi-Nõmme rada, mille lõpetasime juba peaaegu pimedas ja pool-joostes. Edaspidiselt pole nii palju radu ühe päeva jooksul ette võtnud, sest ei jätku niisama tšillimiseks piisavalt aega, kui just öö peale jääda ei taha. Seetõttu oleme pigem teinud väiksemamahulisi väljasõite, et jõuaks vahepeal turisti mängida ning traditsiooni kombel kohaliku poe ees midagi külma nautida.

Sõbra esimene birdie Holstre-Pollis - väikesed võidud viivad edasi!

Eesmärgist kõik Eesti rajad läbi mängida olen veel kaugel, mängitud on 60 erinevat rada üle Eesti, mis ei sisalda endas radade erinevaid layout-e. Mitmed kohad on veel täiesti külastamata, mis on kuulduste järgi Eesti must play rajad, näiteks Mäetaguse ja Alutaguse, ent kindlasti jõuab lähiajal ka sinna. Kui võimalikult paljude radade külastamine ainsaks eesmärgiks võtta oleks see number palju suurem, ent pigem olen võtnud selle kõrvalprojektiks, et aeg-ajalt jälle mõnda uut kohta külastada.

Näeme rajal!