Kätte on jõudnud suvi koos puhkustega ning taas on aeg nautida mõnusalt sooje ja päikesepaistelisi suveilmasid disciradadel. Minu jaoks algas tänavu kolmas discgolfi hooaeg. Esimene aasta läks suuresti põhitõdede õppimisele, teisel tuli visetesse sisse väike stabiilsus ning väiksemate edulugude tõttu tahtsin kohe ka midagi ära teha. Kolmandal aastal tunnen, et olen taas õppimisfaasis. Põhjuseid võib välja tuua kaks. Kiire elutempo tõttu pole viimase poole aasta jooksul rajale jõudnud nii palju kui tahaks. Pikem paus tingis selle, et mõningal määral on kadunud ketaste tunnetus ning birdie run-d või kindlad par-d lõppevad hoopis plussis. Küll see tunnetus tihedamate raja külastustega tagasi tuleb. Õppimise fookus on aga hoopis mujal.
Peamine põhjus, miks käesolev aasta kulgeb taas õppimisfaasis on see, et siiani olen toetunud üsna palju kindlatele viskestiilidele ja ketastele ehk minu puhul eestkäele ning pigem natuke kangematele ketastele. Selleks, et olla mitmekülgne mängija ning tulla erinevate radade ja situatsioonidega toime, on vaja rohkemat. Kindlasti on plaan üle vaadata hetkel kotis olevad kettad ning visata pilk peale varem kotist välja jäänud ketastele, mis puuduliku tehnika tõttu unarusse jäid. Ma kindlasti ei arva, et minu stiil teeks järsku 180-kraadise pöörde, sest eestkäe mängu naudin väga, ent selle aasta esimestel radadel tuli tõdeda, et vaja on ette võtta teekond harjutusplatsile alustamaks korralikku lihvimistööd, et neid tehnikas liialt konarlikke detaile vähe sujuvamaks saada.
Kindlasti oli väga suureks abiks antud teekonnal eratreening Silver Lättiga, kellega õnnestus alles äsja välja selgitada põhilised tehnika vead. Edasi on kõik enda teha, et õpitu rakenduks ka visetes. Kui kellelgi on plaan võtta discgolf tõsisemalt käsile ning on valida, kas osta kokku palju kettaid või investeerida ühte eratreeningusse, siis kindlasti soovitaksin eratreeningut. Seda pigem varem kui hiljem, sest enda kogemusest võin öelda, et juba sisse harjutatud vigadest võib olla üsna raske lahti saada. Võrreldes videote abil ja ise õppimisega saab treeningul kiirelt ja konkreetselt teada, mida peaks tegema ning mida mitte.
Lisaks tihedamale harjutusplatsi külastamisele on tekkinud mõte minna rajale ainult üht tüüpi ketastega, näiteks mängida kogu rada läbi ainult putterite või keskmaa ketastega või kasutada viseteks vaid hetkel tehniliselt logisevat tagakätt. Sellised veidi kiiksuga läbimised toovad mängu teatud tüüpi värskust ja teistmoodi mõtteviisi ning kaotab tolleks konkreetseks lähenemiseks ära minu jaoks turvalisemad, ent vahest mitte kõige optimaalsemad visked, mida kipun alatihti kasutama. Eks aeg näitab, milline hooaeg ees ootab. Puttimisel praegu ei peatunudki, aga #birdieputtbogeyks võiks küll ära lõpetada.
Võib-olla on ka mõni lugeja jäänud pikemaks ajaks mugavustsooni toppama ning oma mängu uuele tasemele viimiseks tuleks võtta korraks suund tagasi õppimisfaasi, et miinus aina kasvaks.
Näeme rajal!