Taldrikute all ei mõtle ma kindlasti vanaema kiivalt hoitud portselannõusid, vaid disc golfi kettaid, mis nii lihtsalt ei purune. Kuidas saab pugeda üks spordiala nii südamesse, et väljas ilusat ilma nähes ei mõtle, et muru oleks vaja niita või aias oleks vaja toimetada, vaid huvitav kas Männikul on palju rahvast?
Lugu algab lausega “kle lähme disci mängima”. Kõik, nii ongi ja peale esimest ringi oled sa Google Mapsi sisestanud Kassi 12. Pahaaimamatult lahkud sa sealt uue koti ja umbes 20 kettaga. Esiteks, sest sul ju kindlasti on neid vaja ja teiseks kui juba Kiisupoe kuningas sulle neid soovitas, siis kindlasti lendavad need ise ja teevad sinust järgmise Pauli või Paige-i. Kui nüüd ausalt ja tõsiselt rääkida, siis ega rohkem vaja ei olegi kui ühte ringi. Ühest saab kaks, kahest kolm ja nii omakorda edasi. Siit algabki üks võrratu ja emotsionaalne teekond disc golfi radadel. Muidugi ei ole kõik nii päikeseline ja lihtne kui esmapilgul paistab. Siiani on mõnel ringil tunne, et teeks järgmise postituse disc golf kamasse, “oksjonil kasutatud, kuid korralik kott koos 20 kettaga”.
Minu jaoks olid kindlasti suureks abiks õiged kettad ja oi kuidas ma soovin, et keegi õige inimene oleks mulle kohe alguses selgeks teinud, mis just mulle sobib. Suurim pluss alustamisel saab olla see kui sul on keegi, kelle poole pöörduda. Sinu õnneks võin ma sulle öelda, et disc golfi kommuun Eestis on 99,9 protsenti võrratu – igas meepotis on tilk tõrva, aga keskendume hetkel ainult heale. Mina isiklikult ei oleks iial tõstnud oma jalga tiile mõnel võistlusel kui ei oleks olnud härra Lipandit, kes mind julgustas ja paigutas mu puuli, kus ta teadis, et on toredad ja toetavad kaaskannatajad, kes olid mind nõus reeglitega kurssi viima ja peale triple bogeyt mõne nalja tegema, et ma ikka kunagi veel võistlustele tagasi tuleks. Seega, ära karda küsida, sest alati leidub keegi, kes oskab vastata.
Mõni aeg tagasi levis väljaspool Eestit nais disc golfi mängijate seas postitus, mille pealkiri oli “respect her game”. Ma saan sellest mõttest ja probleemist 100% aru, aga nõrgema soo esindajana ja disc golfi harrastajana, meie pisikeses kuningriigis ei ole ma õnneks selle probleemiga siiani kokku puutunud. Ma endiselt imestan kui tore ja ühtehoidev disc golfi pere meil on. Viimase mõttega ma tahaks julgustada nõrgema sugupoole esindajaid. Naised, kui mees jälle metsa poole vaatab ja vaikselt kettaid kotti laob, siis teatage, et soovite kaasa minna. Ta ei pruugi muidugi rõõmustada, sest nagu kalameestel on kettameestel omad jutud ja jumal seda teab kui head nad tegelikult selles mängus ikka on ehk oleks aeg oma silmaga järele kontrollida.
All jokes aside, sa annad kettagolfile sõrme ja ta võtab terve su rahakoti. Mul tuleb siiani muie näole kui ma kuulen lauset, et disc golf on suhteliselt odav spordiala, mis muidugi võrreldes näiteks tavalise golfi või motospordiga seda kindlasti ka on. Mida sügavamale see sport poeb, seda kulukamaks ta läheb. Latitude-l tuli practice bag välja; Lizotte-l ja Paulil tulid uued kettad välja; laupäeval saab Disclandis bogeysid korjata ja pühapäeval saab Jõulumäel paarilist kaotuses süüdistada; hädasti oleks vaja eratrenni, et eestkäsi oleks sama hea kui Lättil ja putt läheks sama lihtsalt kui Tattaril. Mina soovitan seda võtta kui investeeringut – investeeringut endasse, sest sa lohutad ennast sellega, et sul on neid vaja ja sa kindlasti pead sinna võistlustele minema. See lihtsalt teeb südamele head ja me kõik kaaskannatajad mõistame sind. Keegi ei vaata su poole viltu, ma luban. Lõppkokkuvõtes disc golfist saab eluviis nii sujuvalt, et sa ise ei saa arugi, aga see on okei. Värskes õhus aja veetmine tuleb alati kasuks.