2021. aasta discgolfi hooaeg on loodetavasti peagi algamas ja viimane aeg on paika saada oma varustus, millega sellele vastu minna. Kui ma 2011. aastal tõsisemalt discgolfi poole vaatama hakkasin, siis minu esimesteks ketasteks olid Innova toodangust Valkyrie, KC Pro Roc ja Aviar. Esimeseks kotiks Innova mingi väike õlakas ja ma olin juba õnnelik! Küll aga seda õnne jagus lühikeseks ajaks, sest põhimõtteliselt kuu aja pärast oli ikkagi kettaid juba juurde vaja, mistõttu jäi ka kott kohe väikseks. Ilmselt on see meile kõigile tuttav lugu, et alati on kettaid liiga vähe, peab olema valikut ja iga ilma, tuule ja raja jaoks erinev sett.
Mul on võistlustel teinekord kotis olnud ka ka enam kui 25 ketast, aga täna 10 aastat hiljem, on mul valikus maksimaalselt 15 ketast, millega hooajale vastu lähen ja seda juba koos duublitega. Pro tip – põhikettaid tasub duubeldada juhuks kui peaks midagi kaotsi minema, sest sissemängitud põhiline ketas on hindamatu ja uut ketast hakata sisse mängima, see võtab kahjuks kaua aega.
Miks? Aga miks mitte! Miks teha valikud keeruliseks? On ka minul olnud kotis üle kahekümne viie erineva ketta koos osade duublitega ja variatsioonis hunnik draivereid, mõni üksik keskmaa ja siis mõned putterid. Eks tuli ka mäng kenasti välja, aga peagi panin tähele, et valdavalt viskan ainult konkreetseid kettaid. Miks siis neid teisi üldse kaasas tassida, kui neid niikunii ei kasuta? Äkki läheb vaja? Ei lähe, sest kui neid niikuinii väga harva kasutad, siis ei tea sa ka, kuidas nad käituda võiksid mingites oludes. Näide 2018. aasta suvistest. Kolmas päev ja Mäetaguse viimane, 18. rada. Oli mõnuga tuult ja kuna pidime ka natuke ootama oma viskejärjekorda, siis eks neid mõtteid tuli erinevaid. Kui lõpuks oli meie kord minna, võtsin kotist esimese viske valikuks Raideri ja Defenderi. Miks nad mul üldse kotis olid? Eks olin arvanud, et Mäetagusel on tuuline ja ehk läheb vaja. Kumbagi ketast kordagi ei olnud vaja läinud veel seni. Samuti ei olnud neid ka treeningringil kasutanud. Seega põhimõtteliselt vise tundmatusse, ükskõik kumba valin. Valisin Raideri, no otseloomulikult OB ja teekonna drop zone-i võis pärast mäest alla tulekut kohe ette võtta. Seal siis, vaadates tuult ja olusid tegin taaskord otsuse, et võtan seekord Defenderi, mis peaks kange olema nagu purikas ja selle tuulega suutma võidelda küll. Tulemuseks see, et Defender osutus ootamatult lahjaks ja leidsin ennast jälle OB-st. Lihtne tupla, -4 par-le oli saanud kiirelt ja lihtsalt -2 par-le ja hea sõber Markko Kivile antud võimalus tiitel omale saada (meie vahe kahanes kahele viskele enne finaalringi). Kunagi oli Youtube-s sellest ringist ka lausa video, aga need on kuhugi kaduma läinud Discgolfi Liidu lehelt. Pärast seda õppetundi ei leia minu võistluskonditsioonis kotist mitte ühtegi “igaks juhuks” ketast. Trennis veel võibolla on midagi kaasas, mida katsetada ja proovida, aga kindlasti mitte võistlusel. Seega, leia omale õige valik kettaid – mida väiksem see segment on, seda lihtsam on omal pingelistes olukordades ülemäärast paanikat vältida.
Milleks? Mis siis võistluskotist leida võib? Puttimiseks medium või hard Maiden, üks natuke kummisema grip-ga ja teine mitte nii väga. Põhjus selles, et korvide ketid püüavad erinevalt, mõned ketid tõmbavad ketta kinni enda külge nagu liimiga ja siis sõltub keti inertsist, kas see imeb ketta korvi või sülitab välja. Näiteks Discraidi kettidel on piisavalt pehmust liikumises, et ketas sisse tõmmata, samas Prodigy v1 on nii jäiga ketiga, et see ei ime kunagi midagi sisse. Minu kogemused näitavad, et sellisel juhul on kõvema plastikuga putter parem valik, sest libiseb ketist mööda või läbi.
Lähenemised – siin on valik sõltuvalt distantsist. Kuni 75 meetri korral kasutan tagantkäe jaoks medium Maidenit, medium Sinust. Maiden on hea sirge pill ja Sinus kannatab väga hästi tuult ning on kindla fade-ga. Sealt edasi Fuzion Truth kuni 90 meetri korral tagantkäe lähenemisteks. Kuni 70 meetri korral eestkäe lähenemisteks kasutan Clemonade-i ehk siis Lucid-X Verdict-t – vaieldamatult minu lemmik. Täiesti flat ja parajalt kange pill, parim Verdict, mida olen saanud visata. Keskmaa ketaste valik ei ole mul kogu aeg nii lühike olnud, aga kui avastasin, et suudan putterit visata 75-80 meetrit, siis kadusid kotist kohe kõik imelikud muud jubinad. Hetkel katsetan ka Royal Line Trust-i, et kas mahub kuskile või jääb koju.
Fairway on minu lemmik vahemik, neid leiab kõige enam minu kotist ja neid on täpselt kolm. Saint Pro, ilusti sisse mängitud – viskad, aga kerges hüseris välja, veab ennast ilusti sirgeks ja lendab kuni 100 meetrit ikka rahulikult täiesti otse lõpuni. Hetkel katsetan ka Latitude SPZ3, mis lendab kah täitsa hästi, aga võrreldes Saint Pro-ga tahab natukene ruumi väikeseks essitamiseks. Kasutasin seda ketast Timole tuule alla tegemiseks siin: https://www.youtube.com/watch?v=8D71ew2OOeo. Kolmandana on Lucid Getaway, selline mõnusalt sisse mängitud, aga kannatab mingit tuult isegi. Viskan nii taga- kui eestkäega selliseid kuni 90 meetriseid veidi ühele- või teiselepoole hajuvaid radu. Kotti potsatas ka Westside-i Longbowman uuesti. Ainult eestkäe jaoks esialgu, aga ka ilmselt natuke kõvema tuulega tagantkäsi.
Draiveritest uus leid on Royal Line Grace, vot see on pill. Kui oled visanud Sapphire-t, siis see asjandus on ettearvatavam, stabiilsem ja lendab pagana hästi kaugele, aga kasutan seda enamasti avatud radadel tagantkäe jaoks ning kindlasti kasutan ka eestkäega. "Igaks juhuks” on kotis ka Royal Line Rive, mida kasutan tuulega eestkäe jaoks. Üldiselt draivereid viskan ainult siis kui on palju ruumi ja avatud rajad. Sageli jäävad nad ikkagi kotti, sest Saint Pro teeb suurema osa tööst ise ära.
Saigi koti sisu ette loetud. Mitu erinevat ketast siis võistluskotti lõpuks kogunes? Maiden, Sinus, Truth, Verdict, Saint Pro, Getaway, Longbowman, Grace ja Rive. Kuidas? Kuidas see võimalik on? Tegelikult on ju asi lihtne. Õpi ketas enda jaoks selgeks ja vaata, mis sellega teha saab ja annab. Selleks peab käima natukenegi kuskil avatud platsil, lihtsalt loopima ja proovima erinevaid viskeid. Jalgpalliväljakud on selliseks testimiseks ideaalsed kohad, sest seal on pinnas enamasti korralik, hooldatud ja puhas. Loomulikult sobivad ka teised avatud platsid.
Üks põhjus veel, miks ma arvan, et ma saan nii lühikese kettavalikuga hakkama, on see, et minu tagantkäsi ja eestkäsi on suhteliselt võrdsete viskepikkustega ja ma ei vaja nii palju erinevaid kettaid. Selleni olen jõudnud nõnda, et plats, plats ja veelkord plats. Kohe peagi peaksid sellised platsid lumevaibast taas vabaks saama ja seejärel saab jälle hakata õues korralikumalt treenima.
Näeme rajal!
Raims