Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Kimmel tulistab: Minu elu kõige kehvemad ringid ja mida ma nendest õppisin

Kimmel tulistab: Minu elu kõige kehvemad ringid ja mida ma nendest õppisin

On 1. jaanuar 2021. Kell on 14:30 ja ETV2 kavas on alanud “Kuulsuse narrid”. Minu lapsepõlve lemmik etendus. Tükk aega olen võtnud hoogu, et sellel päeval minna õue jalutama, aga … Lõpuks ütleb ka abikaasa Marge, et kas me nüüd läheme? Yes, boss! Diivanilt püsti, riided selga, poiss ka punti ja minek. Teen ettepaneku veel, et võtame igaüks ühe ketta kaasa, jalutame Paikusel Reiu discgolfi parki, teeme ühe ringi ja tuleme tagasi. Mõeldud-tehtud! Haaran riiulist kaasa BT hard Maideni, ühe rätiku kamba peale ja juba olemegi õues. Aa, kellad ka ikka tööle, sest treeningminuteid on ju vaja hakata koguma.

Teel discima teen ettepaneku, et paneks mingid eesmärgid ka maha, et mis tulemusega keegi ringi ära teeb. Marge teatas kohe, et tema on lihtsalt ilus; poiss oli ka selline kahtlev. Ma siis ütlesin, et kui -6 mängin, siis peaks tulema hea discgolfi aasta küll ehk. Selle peale hakkas poiss tulistama neid armsaid “aga kui” küsimusi. Üks neist oli, et aga kui +5 mängid, mis siis saab? Leian end mõtlemast – juba hakkab hämarduma, mis tähendab, et lõpetame ringi hämaras; mul on ainult Maiden, pagan nii kehv ma ikka ei ole. “Kui +5 mängin, siis annan kogu oma kettavarud ja muu varustuse sinule, tee mis tahad nendega,” vastan poisile. Poiss siis imestunult, et kust ma uued saad, kas hakkan temalt rentima? Davai, olin nõus. Õnneks mängisin ringi -7, nii et all good selle asjaga. Aga see +5 jäi kummitama. Paikusel (Reius), kus on 9 korvi (kõige pikem rada orienteeruvalt 72 m) mängida +5 – peab ikka ülimalt kehv päev olema. See omakorda pani mind meenutama, millal olid minu elu kõige kehvemad ringid ja mida ma nendest õppisin.

Raimo Kimmel

Ajaliselt, hakates lähiminevikust minema kaugemale, siis kindlasti 2019. aasta meistrikad ja siin ei saa isegi mitte rääkida ringist, vaid kogu võistlusest. Kettad ei lennanud, nii nagu olin tahtnud – küll olid alakad, siis jälle ülekad, siis ei tabanud viskeliine ja palju muud. Ainsad võistlused, mis 2019. aastal enam-vähem läksid, olid EDGL karikasarja Kõrvemaa etapp ja Rannapargi Open. Mõlemad olid maikuus ja ilmselgelt ei olnud teised veel oma mänguvormi saavutanud. Sealt edasi aga läks kõik allamäge kuni siis lõpuks tuli ära eestikate 22. koht!!! Mina ja kahekümne teine?! Mis ma valesti tegin? Mis juhtus? Kas see saab olema uus normaalsus? Kõik oli valesti. Kettad olid kehvad, sest ei lennanud nii nagu ma olin tahtnud. Tihtipeale oli süüdi riietus, kuni sinnani, et isegi valet värvi sokid olid jalas ja need olid süüdi kehvas tulemuses. Ebareaalne, ma tean, aga nii see oli. Loomulikult ei kuulanud ma mitte kedagi, sest mida nemad ka asjast teavad. Nemad ei tea, mida ma ringil tunnen või mitte. “Ärgu targutagu,” oli mu tavaline ütlemine endale. Teatavasti oli 2019. aastal ka tiimide MM ja seda veel Eestis. Ma olin valitud kapteniks ja olin ainus 40+ mängija. Mis sellest võistlusest veel saab? Äkki peaks loobuma üldse ja laskma Liidul valida keegi teine enda asemele?

Siis plahvatas mul pähe mõte, räägin korra Hristo Neilandiga, äkki tal on ideid? Olime 2017. aasta kevadel, kui mu mälu mind ei peta, tänu Silver Leetmale ja Team64 Baltic ridadesse kuulumisele saanud Hristoga juba kokku ning teinud väikesed testid ja jutuajamised. Püüdsime leida oma nõrkuseid ja neid keerata oma tugevusteks. Muide, väga kasulik ettevõtmine, kui teil on soovi ja tahet sportlasena edasi jõuda. Seega, kirjutasin Hristole, rääkisin oma probleemist ning Hristo oli nõus mind lahkelt mitte aitama, vaid mõtlema panema – jah just, mõtlema panema. Mõtlema, et mis on see mis ja kuidas mina ise saaksin seda muuta?

Kimmel tulistab

Tuli välja, et minu mänguoskus ei olnud tegelikult mitte kuhugile kadunud. Olin lihtsalt asju üle mõelnud ja liiga palju ette kujutanud, mis omakorda tekitas ebakindluse igas elemendis. Veel üks tähelepanek sellest ajast – kevadest olid mul kotis talvisel perioodil kasutatud kettad, aga talvel ma mängin tavalisest lahjemate ketastega, mänguvorm ei ole nii hea. Palju riideid on seljas, mis tähendab, et vaja kasutada lahjemaid kettaid. Mida kevade või suve poole ja mida enam mängid, seda paremaks läheb tehnika, visked lähevad pikemaks, riided õhemaks ja sellega ka keha liikuvus paremaks – tuleb jõudu juurde. Ehk siis need lahjad kettad peavadki ju alakaks muutuma – elementaarne! Niisiis vestlesin Hristoga, vaatasin enda sisse, tegin varustuses korrektuure ja mis oli selle tulemuseks – tiimide MM-i pronks. Sealjuures ei kaotanud ma ka ühtegi üksikmatši ja seda kõigest 16 päeva peale luhtunud eestikaid!

Mis ma sellest õppisin? Esiteks seda, et arvesta, kui sa talvel eraldi trenni ei tee, siis tehnika läheb kehvemaks ja taas uuesti paremaks kevadel siis, kui hakkad taas trenni tegema või rohkem võistlema. Tehnika areng toob kaasa asjaolu, et spordivahendid võivad vajada uuendamist. Teiseks seda, et “peas” peavad asjad korras olema ehk ei ole vaja luua illusioone, kui sa ise ei tee midagi selleks, et nende poole püüelda. Kolmandaks seda, et teised ei ole süüdi. Kui asjad ongi nihu, siis istu korraks, mõtle mis on see segav faktor ja kõrvalda see. Neljandaks, ära häbene küsida. Keegi ei saa sulle anda oskuseid, vaid sa pead need ise omandama, küll aga saab keegi sind suunata – selleks ongi vaja rääkida. Ükskõik, kas see on siis seotud ketaste valiku, mingi tehnilise nüansi või kasvõi mentaalse poolega. Kindlasti ärge alahinnake meie spordialal mentaalset poolt – see on pagana oluline. Sellel teemal võiks veel pikalt arutleda, aga seda võib-olla mõni teine kord mõnes teises teemas.

Veel meenub sellest samast minu jaoks kurikuulsast 2019. aastast EDGL karikasarja Mäetaguse etapi esimene ring ja rada number 13. Teate küll, see seal männitihnikus, kus alguses on kitsas auk, siis keset fairway-d kaks suurt põõsast ja kahel pool OB ning korv künka otsas. Olin enda jaoks mõelnud, et avavise peab olema nendest põõsastest paremal, sest sealt järgmist viset teha korvi on oluliselt lihtsam kui vasakult. Ei mäleta enam täpselt, kas avavise oli kohe OB või läks järgmine sinna, igal juhul olin selle väikese õunapuu juures edasise plaaniga visata 14 raja tiist vasakule jäävate mändide suunalt, et ketas lõpu fade-ks korvi poole, aga tuul oli ju! Esimene katse, ketas jäi sirgeks ja ei tulnud tagasi. Teine katse natuke kangema kettaga aga tulemus sama. Kolmas katse veel kangema kettaga ja ikka jäi puudu. Ei mäleta, kas tegin veel ühe katse või sain ikka lõpuks aru, et sealtkaudu ikka ei saa ja mängisin safe. Igal juhul tulemuseks sellelt rajalt 11 ehk siis +7 par’le ja … Mäletan küsimust peale ringi, et mis juhtus? Noh, see on hea küsimus küll, aga lähme edasi palun, onju.

Kindlasti on neid apsakaid veel, aga helgemalt on meeles just 2019. aasta meistrikad. Kokkuvõttes, kui tahad olla tubli ja saavutada ka tulemusi, siis tuleb endaga natukene vaeva näha, läbi mõelda oma võimalused ja võimekused. Kindlasti seada eesmärgid ja neid ellu viia. Kindlasti kasutada teadjamaid, sest olles ise omas mullis ei näe sa võib-olla väga väikest pisiasja, mis tegelikult on väga lihtsasti parandatav ja eemaldatav. Kindlasti valmistu võistluseks, sest keegi ei lähe ju kaotama, aga sellest, kuidas valmistuda, saab juba eraldi kirjutada.

Peafoto: Aimar Laadi.