Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Kimmel tulistab: Mismoodi valmistuda suurvõistluseks - rajad, gameplan, treeningringid, psühholoogia

Kimmel tulistab: Mismoodi valmistuda suurvõistluseks - rajad, gameplan, treeningringid, psühholoogia

Ilmad ilusad, päike paistab soojemalt, loodus tärkab ja muutub rohelisemaks. Peagi käes ajad, mil hakkavad toimuma suuremad võistlused kui nädalamängud või sõpradega omavahel õllede peale kihla vedamine teemadel, kes teeb täna parema tulemuse. Kuidas teie võistluseks valmistute? Aga suurvõistluseks?

Jagan natuke enda kogemusi. Mäletan aega kui alustasin discgolfi mängimisega ja esimene välisvõistlus oli Leedus Pūčkorių discgolfi pargis. Hakkasime Pärnust hommikul kella kahkesast sõitma pundiga, kus sellised ässad koos nagu Rene Mengel, Einar Elbing, noormängijad Raimo Kimmel ja Martin Rotmeister ning kindlasti oli meid veel. Mingi kella kaheks olime enam-vähem kohal ja suundusime kohe rajaga tutvuma. Minu jaoks oli tegemist täiesti uue rajaga ja ma ei osanud sellest suurt midagi arvata, et kus ja mis teha.

Leedu esimene võistlus - Raimo Kimmel

Kohe oli algamas paarismäng – mõte oli, et ju sellega näeb ja õpib raja selgeks. Pärast võistlust leiad end aga MPO divisjonis kuskilt teisest poolest. No ju siis selline ongi minu tase, onju? Samas hinges kraabib, et pagan, see mäng ei ole ju nii keeruline ja et miks ma ei saanud sellel või teisel rajal parrigi kätte. Okei, järgmine aasta uus võimalus, siis juba rada selgem. Mis juhtus järgmine aasta? Hommikul sõit Vilniusesse, kahest või poole kolmest rajale, paarismängule muidugi. Mis arvate, oli sellest kasu? No ei olnud, jälle ei saanud hakkama. Miks? Paarismängul teed igaltpoolt ühe viske. Juhul kui paariline viskab kaugemale või on täpsem, siis peale avaviset mängid tema kohti ainult, enda visetest ei saa suurt midagi aru. No ja kui selle pealt minna võistlusele mingit tulemust tegema, tundub suhteliselt tühi tegevus, sest kõik võistlusringid lähevad rajast aru saamisele ja selle õppimisele.

Ühel hetkel mõistsin, et võistluseelne paarismäng on raisatud treeningring kui sa just ei ole rajaga väga hästi kursis. Seega edaspidi jätsin ära kõik paarismängud ja keskendusin sellele, et võtan kõik sellest treeningringist ja tutvun korralikumalt rajaga. See ei tähenda seda, et igalt tiilt teen 5-6 avaviset ja siis lähen vaatan, mille valin. Kui ei tea täpselt raja fairwayd, siis kasvõi kõnnin selle enne läbi, et tutvuda võimalustega – kuhu avavise võiks maanduda, millist puud vältida, millise puu eest peaks läbi viskama või millisest puust mööda viskama, et järgmist viset oleks hea teha. Loomulikult aitavad sellele kaasa olemasolevad videod, aga mitte täielikult. Videos tavaliselt ei saa kätte seda päris tunnet, kaugused ja laiused on petlikud. Lisaks jällegi näed sa videost seda, mida tegi see, keda filmiti, mitte ennast.

Järgmine oluline asi minu silmis on see, millist ketast ja kus kasutada. Võistluse ajaks peaks olema juba selge plaan paigas, millega teha avavise, millega lähenemine. Siin hakkab rolli mängima raja pikkus ja fairway. Oletame, et raja pikkuseks 105 m. Peaks nagu välja viskama ju, sest trennis pargin selliseid 2 m peale, ei pea pikalt mõtlema, et millega – draiver kätte ja tuld. Aga kui ei viska välja? Äkki on tuul vastu või hoopis küljelt? Mina kasutan sellistel puhkudel tõenäosusprotsenti ehk millise distantsi ma 88% iga kord, olenemata oludest alati täis viskan. Oletame, et see on 97 m, mistõttu ma ei hakka endale illusioone looma, et 105 m rada on kindlalt böördi. Kui ei ole, siis olen pahane ja kuri ja pean hakkama kindlalt järgmisel rajal seda tagasi tegema. Ma imetlen neid mängijaid, kes vastavad küsimuse peale, et mis su distantsi pikkuseks on 120+ meetrit.

Tublid ju, sest minul ei ole. Aga kui nüüd küsida, et mis distantsi sa 88% olenemata olukordadest ära viskad, siis see distantsi pikkus kukub drastiliselt. Siit minu väike nõuanne, arvestage mänguplaani tegemisel oma distantsiks just see vise, mille 88% iga kord ära viskad. 120 m rajal tee pigem kaks 60 m viset kui riski maksimaalse viskega, millega võid sattuda pahandustesse (OB, kuskile võpsikusse) ja saad par-i ikka. Avatud rajal muidugi ei pea seda 60 m + 60 m süsteemi kasutama, vabalt võib olla 80 m + 40 m, aga tee endale vastavalt enda võimetele reaalne plaan raja läbimiseks. Ära mingil juhul hakka mängima “teiste mängu”, kellega koos oled puulis. Kui nad viskavad sinust kaugemale, no ju nad siis ongi sinust paremad ja see on asi, millega pead tegelema võistlusvälisel ajal, mitte võistluse ajal. Ehk siis oluline on kinni pidada enda mänguplaanist.

Raimo Kimmel
Lihtne näide 2019. tiimide MMilt. Minu üksikmängud prantslase Mehdi Boukarabila ja soomlase Mikael Hyväri vastu olid etteaimatavalt rasked minu jaoks. Mõlemal mehel viske pikkus julgelt üle 130+ m. Mängisime Mäetaguse esimest poolt rada, kus on palju avatud ala ehk nende viskepikkus pääses esile. Läksin mängima teadmisega, et proovin enda kindlad 97 m visked eksimatult ära teha ja sundida neid eksima – nemad kindlalt lähevad paugutama. Läksid ka ja sellega eksisidki. Suutsin vähemalt prantslase närvi ajada enda kindla peale visetega, soomlane nii palju seda närvilisust välja ei näidanud. Lõpptulemuseks see, et mõlemad üksikmängu matšid võitsin. Seega veelkord, ärge ehitage õhulosse ja ärge tehke mänguplaani oma 13% tõenäosusega maksimaalse viske peale. Gameplan-st tuleb kinni pidada muidu on selle kasutegur nullilähedane. Kindlasti tuleb välja valida ka rajad, kus on võimalik väike risk võtta ja neid tuleb kasutada siis kui seda vaja on. Loomulikult peab arvestama ka väikeste pahandustega. Minu arvates 4-5 eksimust või viga võistlusringil on täiesti okei. Veatut ringi planeerida saab, aga seda täies mahus ellu viia saab suhtelise tõenäosusega kuni 90% kui kinni pidada gameplan-st. See on minu arvamus ja sellele võib vabalt vastu vaielda.

Tore, see on kogu protsessi lihtsaim osa. Kogu planeeritu võib segi paisata üks väike asi meis inimestes – närvi minemine ehk emotsioonid. Head emotsioonid tõstavad enesehinnagut ja kui kogu mäng sujub päris hästi, siis ei tule need kehvad tunded või närv üldse esilegi. Ununevad täiesti ebakindlus, ebaõnn ja muud asjad, fairwayd isegi metsatunnelites on kilomeeter laiad, putt läheb suvaliselt kauguselt suvalisest viskeasendist sisse. Täpselt nii juhtus mul minu esimese tonnise ringi mängimisel Lätis, Innova Baltic Tour Riia Openil 2018. Rada meenutab natuke Männiku rada. See on võistlus, kus minu lõpptulemuseks oli -27 raja par-le. Albert Tamm võitis MPO tulemusega -21 raja par-le.

Kui aga seda head emotsiooni ei tule või tekib väike ebakindlus, siis muutuvad need kilomeetrilaiused fairwayd vaevalt meetriseks, putid lähevad mööda isegi nelja meetri pealt ja kogu asi kukub kokku. Täpselt nii juhtus minuga talvistel meistrivõistlustel 2021 selsamal Männiku rajal, mida ennem just võrdluseks tõin. Loomulikult tegin pärast eneseanalüüsi, et mis siis juhtus ja vastus tegelikult on äärmiselt lihtne. Olin rajaga tutvunud enne võistlust täpselt kaks korda. Esimene kord nädal enne võistlust nädalamängul ja teisel korral päev enne võistlust paarismängul. Loll on loll olla, aga tegin just täpselt nii nagu ma eelnevalt olen kirjutanud, et teha ei tohiks. Ehk siis mitu treeningringi ma tegin? Null. Mitu avaviset ma ennem võistlust igal rajal tegin? Täpselt kaks. Mitu lähenemisviset ma tegin? Täpselt kaks. Kas nii on võimalik teha võistlusel head tulemust? Kindlasti mitte. Peaks nagu olema kogemust, aga ikka teed rumalaid vigu. Okei, ei olnud minu jaoks just aasta tähtsaim võistlus, aga kehvalt esineda ikka ju ei tahaks. Aga et sellest aru saada, tuleb paraku teha vigu. Selleks, et aga vigadest õppida, tuleb analüüsida, läbi mõelda, arutleda, veel teha vigu, uuesti analüüsida, uuesti läbi mõelda. Nii tekib kogemus, vilumus, oskus märgata muutusi endas. Nii tekib lõpuks ka austus iseenda vastu, mis lubab jääda rahulikuks, tasakaalukaks, teha läbimõeldud otsuseid. See nõiaring jääb kestma, vähemalt minul see veel kestab, aga oluliselt vähem kui varasemalt. Siin saab kõrvaline isik natuke aidata mõista, mis täpselt toimub. Selleks on olemas erinevaid õpetusi ja tehnikaid. Kindlasti oskab Hristo Neiland nendel teemadel palju kaasa rääkida, aga eelneval kogemusel on siin ka roll minu hinnagul. Siin tasub pöörduda kogenud mängijate poole. Ma usun, et nad kindlasti saavad aidata mõtteid koguda või rääkida, kuidas nemad on hakkama saanud teatud situatsioonides.

Raimo Kimmel, Eesti talvised meistrivõistlused 2021
Kuidas ma siis lõpuks valmistun suurvõistluseks? Just täpselt nii, nagu kirjeldasin: tutvun rajaga, kasvõi ilma kettaid loopimata; teen enda oskustele ja võimetele vastava reaalse mänguplaani; pean sellest kinni; keskendun enda mängule; luban ringi jooksul endale 4-5 viga. Kui teised on minust ikkagi paremad, siis seekord nii ongi – järelikult tuleb veel trenni teha.

Kuidas teie võistlusteks valmistute? Aga suurvõistluseks?