Hetkel maailmas laineid lööv pandeemia on tegelikult igale discgolfarile juba ammu tuttav teema. Nii nagu jaguneb tänapäeva ühiskond kaheks, kelleks on maskivastased ja maski pooldajad, on ka discgolfi austajad ja nende vastased. Iga mängija, kes hetkel mõtleb, kas see ketas on ta kotis ikka õige valik või peaks just selle uue tulija kotti võtma, saab tegelikult aru, et see on real deal!
See oli paar aastat tagasi kui mingi välismaa vend otsustas, et teeb selle pandeemia värgi ukse Eestis ka avatuks. Edasine on meile juba teada: Itaalia võrkpallurite seiklused Saaremaal ja mingi Võru läbu ka veel otsa ning riigi nakkushaiguse näitajad olid punased. Umbes 2002. aastal oli analoogne juhtum Eestis kui kaks härrat otsustasid siin riigis esimest korda neid kettaid lennutada. Mis edasi juhtus? Eesti sai juba järgmine aasta omale esimese discgolfi pargi – Mäeotsa. Discgolf oli maailmas juba ammu enne tuntud mäng kui see Eestisse jõudis. Samuti oli koroona maailmas jõudsalt leviv kuni see meie riigipiiril uksest sisse astus. Ei tundu kuidagi kahtlaselt sarnane? Ok, lähme edasi.
Meie esimesed koroona kangelased jagunesid kaheks: oli neid “korra köhisin ja kõik” inimesi ning neid, kes mitu päeva voodis pikali olid. Samuti oli algusaastatel discgolfis meil neid “korra proovin ja juurde soovin” mängijaid ja neid, kes arvasid, et see mäng võiks jääda sinna maale, kust see pärit on. Nagu eestlastele kombeks, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Koroona ka kuidagi lonkas oma jalga ja siis vajutas täiega. Ka discgolf ei saanud end algul päris kohe käima kuni vajutas gaasi põhja ja käima ta läkski. Nagu muteeruvad viiruse tüved, tekib juurde discgolfi parke. On juba sarnasust märgata?
Olles juba mõnda aega selle uue haigusega elanud, hakati järk-järgult otsima lahendusi. Igapäevaselt tekkis juurde haigeid, haiglad täitusid. Kõik oli uus, kõigi jaoks. Samuti tekkis iga aastaga juurde discgolfareid, Mismoodi neid mängijaid ikka ohjes hoida kui korraldada võistlusi. Nädalamängud täitusid, Eesti sai omale uue tippsündmuse: Eesti meistrivõistlused discgolfis. Nii nagu saime iga päevaga juba harjumuseks muutunud uute nakatunute statistika, saime me iga aastaga juurde uute mängijate hulga. Hakkas pihta see teooria, kus seati kahtluse alla tegelik nakatunute arv versus meedias kajastatav. Samuti ei teadnud keegi tegelikult kui palju on Eestis juba discgolfi harrastajaid, võis vaid oletada. Nagu kõnnib meie seas neid pealtnäha terveid supernakatajaid, on meie seas neid “kilekotimängijaid”, kelle üle puudub statistika. Hakkab mingeid jooni juba looma?
Nüüdseks on see pandeemia siin riigis kanda kinnitanud, ta tuli, et jääda. Samuti on discgolf tulnud meile, et olla, jääda ja täiega edasi minna. Laborid olid kui talveunest üles äratatud sipelgad, kes lasid ööd ja päevad, et mingi vaktsiin kokku keerata. Ketaste tootjad ja edasimüüjad nägid oma võimalust ning suurendasid tootmist ja edasimüüki. Olgu see Pfizer või Moderna, toime on ikka sama. Kas Latitude64 või Innova? Tegelikult lendab see ketas ikka sama moodi. Kõik oleneb usust, teadmistest ja tehnikast. Usun, et paljud tunnevad end hetkel ära. Nii mõnigi meist arvab, et just üks kettatootja on parem kui teine ja on truu ainult ühele tootjale. Samuti arvavad vaktsineerijad, et just üks vaktsiin neid päästab ja teine tekitab trombiohu, ei kõlba see kuskile. On ka muidugi neid “ükskõik” mehi ja naisi, kes lennutab seda, mis hästi lendab ning laseb süstida seda, mis parasjagu saada on. Neljast neli?
Viirus levib jõudsalt, eriti kui oled nakatunud inimesega ruumis olnud koos vähemalt 15 minutit. Kui discgolfi mängija panna ühte ruumi kokku võhikuga, olen kindel, et ruumist väljuvad kaks discgolfarit, vahet polegi enam kui kaua nad seal koos olid. Korra koroona ajal peole lähed, oled suure tõenäosusega homme statistikas. Mine proovi korra diski lennutada, oled homme suure tõenäosusega Kassi 12 oma esimest ketast ja kotti valimas. Isegi kui väga tahaks silmad kinni pigistada ja minna vabakale karjuma, et “stop fake pandemic”, siis ei saa ma silmi kinni pigistada asjaolu ees, et naabrimees, kes eile alles metrixi avastas on täna juba reitinguga minust möödas. Kord sa sellele haigusele käega lööd, oled homme tõenäoliselt ise positiivne. Kord sa sellele mängule JAH ütled, oled homme ilmselgelt kindel, mida oma järgnevad vabad päevad tegema hakkad. Paneme viiest viis!
Jutu kokkuvõteks ütlen, et igal ajal on oma kangelased, olgu need armastatud või vihatud. Nagu pandeemia ajal kujunevad välja omad Lutsarid ja Popovid, kes poovad ja käsevad, on ka discgolfis omad eestvedajad, kes annavad nõu, õpetavad, järgivad reegleid ja korraldavad võistlusi. Eks igale sündmusele ole oma “Anu” loodud, kes mõtleb vastupidiselt hallile massile (Anu – r.i.p. Nõmme discgolfi park). Pandeemia võrdlemine discgolfiga on pigem piltlik, mitte isiklik, seega vabandan kõigi ees, keda antud teema puudutab sügavamalt/traagilisemalt. Kannatajaks oleme me ju kõik: 2+2, pidutseda – võistelda ei saa, reisida – välismaal mängida ei saa, vanaemale külla – vanaisaga diski loopida ei saa. Siiski leidub mõni libe uss, kes üle piiri palmi alla puhkama pääseb ja mõni kavalpea, kes reeglitest hoolimata suurema seltskonnaga mängima lähevad. Eks pean endale ka otsa vaatama, sest tõin ju isegi selle “pandeemia” koju. Nüüd vaatab abikaasa, et kotis oleks vaid roosad kettad ja vanem poeg teeb rajal juba mehetegusid.
Üks positiivne uudis, ilma vatitikku ninas sorkimata on vähemalt see, et koroonaajastu on toonud meie discgolfi parkidesse massiliselt uusi inimesi. See annab tööd pargirajajatele/haldajatele, edasimüüjatele ja koolitajatele. Igas jamas on ka tükike head. Igaljuhul arvan ma, et võtame sellest jamast kõik, mis võtta annab, sest kogu see, mis paari aasta jooksul toimunud, on tegelikult meile kõigile juba tuttav asi. Olgem positiivsed!
Tervist ja edu rajal soovides
Asko
Fotod: Joosep Martinson