Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Rico Suigusaar: Minu tee discgolfini ja mõtted sellest

Rico Suigusaar: Minu tee discgolfini ja mõtted sellest

Mõtlesin pikalt, millest kirjutada ja siis tulin mõttele, et kirjutaks, kuidas ma jõudsin discgolfini ja millised on minu mõtted sellest spordialast. Kuna olen üsna algaja, siis mul palju kogemusi ega jutte veel pole.

Esimest korda võtsin ma ketta kätte umbes 2016. aastal Pärnus. Läksin sõbrale külla ning ta kutsus mind taldrikuid loopima. Esimesed ringid möödusid mul Rääma discgolfi pargis. Tol ajal ma ei teadnud, kuidas visata ja milline õige visketehnika on. Algajana õppevideoid ka ei viitsinud vaadata, oli ju vaja minna kohe raiuma. Kaotasin ühe sõbra kettagi ära. Sellest ajast ma palju ei mäleta – mäletan, et tegin ühe YouTube-i video, kus esimeses kaadris ma viskasin tii-alalt ning teises kaadris ketas lõpetas korvis. Tõesti usutav. Kahjuks seda videot enam alles ei ole.

Tõsisemalt ja teadlikumalt hakkasin ma mängima 2020. aasta augustis tänu ühele tuttavale. Tartus külas käies nägin, kuidas Heiko mängis ning kogu aeg rääkis discgolfist – see süütas minus leegi. Mind huvitas, kuidas siis kettal ja kettal saab vahe olla ning kuidas see saab nii raske olla, tundus ju jube lihtne. Heiko oli mind varasemalt paar korda õpetanud, aga siis see jutt läks nii-öelda ühest kõrvast sisse, teisest välja. Heiko on olnud ja on siiamaani mu “treener” – kui mul on küsimusi või saadan talle videoid oma viskevormist, siis tema aitab ja parandab mind.

Esimesteks ketasteks olid mul Innova Teebird3, Innova Shark ja Innova Aviar3. Valida ma väga ei osanud, seega võtsin 0 2 lõpuga kettad – need pidid head ja sirged olema. Nende kolme kettaga tegin ma oma esimesed nädalamängud. Heiko kutsus mind Annikorru nädalamängule, olin sellest väga elevil. Kuna see oli mu esimene võistlus ja see aeg, kus mul oli ala vastu tõsine huvi tekkinud, pidin kohe harjutama minema. Minu kodurajad on Kurna ja Järve, mistõttu käisin Coolbet Järve rajal treenimas. Nagu paljudki, vaatasin ka mina Paul McBethi videoid ning hakkasin tema eestkäe run up-i tegema – see toimib mul veel tänaseni.

Võistluspäev oli tore, oli soe suveõhtu ja meil oli poolis kolm inimest: Heiko, mina ja veel üks tuttav. Seetõttu pinget ei olnud ja sai nautida oma esimest võistlust. Mäletan, et panin 15 m pealt ilusa sammuputti – vot see tõstis tuju ja mänguisu veelgi. Sõprade ees selline vise teha! Alguses olidki sellised väikesed kordaminekud edasiviivad tegurid, nendest sai enesekindlust ja indu juurde. Lõpetasin kena +20.

Rico Suigusaar
Oma kolmanda nädalamängu mängisin Kurnas. CTP kaotasin poole meetriga ning jäin autasustamise suhtes kolmandaks. Ma arvasin, et ainult esimene koht saab auhinna, mistõttu võtsin tähtsalt oma ratta ja läksin koju. Hiljem sain teada, et TOP3 saavad auhinnad. See mu tuju ei rikkunud.

Discgolfis ongi tore kui sa saad oma ketta lendu nii nagu sa tahad. See toob selle rahulolu, kuid samas ka nälja, et veel selliseid viskeid teha. Rajal proovid erinevate ketastega erinevaid viskeliine. Vaatad, et kõik visked oleksid kaetud. Pead tundma oma kettaid igas olukorras. See on põhiline! Kui midagi on puudu, siis analüüsid ja vajadusel soetad uue ketta ja nii see lumepall veerema lähebki.

Esimese holari viskasin Coolbet Järve rajal oma L64 Core-ga. Kui ketas käest väljus, tundus, et release oli halb ning pöörasin selja. Järgmine hetk kuulsin kettide kõlinat ning üle keha käis värin läbi. Kas see ongi see? Hetkeks tõmbas lukku ja ma ei suutnud seda uskuda – pole varem sellist emotsiooni kogenud. Kahjuks juhtus see siis kui käisin üksi mängimas, kuid pole suurt lugu, küll neid veel tuleb.

Tutvustasin ka oma sõpradele discgolfi ning neile hakkas see meeldima. Ühe sõbraga hakkasimegi koos harjutama ja võistlemas käima. Alguses on ikka see jutt, et paar ketast ja rohkem pole vaja – nüüdseks on ka temal juba kott kettaid täis. Nii ta läheb! Enamik inimesi leiab oma tee discgolfini läbi sõprade. Discgolfis on vinged inimesed. Rajal olles on kõik sõbralikud ja elavad kaasa, kuid on ka erandeid. Üldiselt hoiab rahvas ühte ja on abivalmis.

Sel hooajal on eesmärgiks mängida erinevatel radadel, erinevate inimestega, võistelda palju ja koguda kogemusi. Kõik sõltub piirangutest. Sooviksin jääda kellelegi silma ning saada sponsoreeritud, aga kuna see on mu esimene aasta, siis võimalused on väikesed. Minu jaoks lootus sureb viimasena! Lõppude lõpuks olen õnnelik, et leidsin tee discgolfini. See on nagu elustiil. Kettalennust võib nii palju rõõmu tunda. Lõpuks on ilmad soojad ja inimesed mängivad rohkem – nii ka mina, üritan areneda ja eesmärk oleks jõuda tippu. Need olid minu mõtted ja lühikokkuvõte minu nii-öelda karjäärist. Rajal näeme!