Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval 2018. aasta aprillis kutsus klassivend Martin mind proovima üht uut spordiala. Eesmärk oli lihtne: võtta kätte frisbee-laadne toode ning üritada võimalikult väheste visetega jõuda korvini, mis teeb kokkupuutel kettaga põrgulärmi. Plaan valmis mõeldud seadsime me sammud kolmekesi Nõmme discgolfirajale, mis asus igale Mustamäelt pärit poisiklutile tema paneelmaja tagahoovis.
Kui olime saanud esimesel tiialal spetsialistilt paar näpunäidet tagakäetehnika kohta, otsustasime Karl-Mathiasega kettad lendu lasta. Martin näitas meile ette, kuidas asjad käivad ning jättis end 15 meetri peale, teisena asusin viskele mina. Mäletan selgelt seda enesekindlustunnet, mis mind valdas enne oma esimest viset. Olin ju ometi lapsepõlves ohtralt loopinud isaga rannas ja maal “lendavat taldrikut” ning kuidas sai see siis erineda? Sellist eneseusku pole ma suutnud taasluua ka oma tuhandeste reitingutega ringidel, kuid ega ei kestnud ka see pidu seal kaua. Pilk fikseeritud sihtmärgile võtsin oma koha tii otsa peal sisse. Viskama pidi paigalt, kuna see pidavat täpsem olema. Seega võtsin ketta kätte, hoidsin pilgu sihtmärgil, pöörasin keha ja saatsin ketta täiest jõust lendu ning alguse oligi saanud minu PARi päästmiste poolest tuntud “karjäär”. Cap-st mul väljuda ei õnnestunud, kuid esimese puu leidmisega olin hakkama saanud suurepäraselt, auhinnaks kick vasakule ning tagasi, umbes 10 meetrit tiialast kaugemal. Esimeselt rajalt õnnestus mälu järgi maha tulla kas bogie või tuplaga, kuid tuju see ei langetanud – vastupidi! Ootusärevus järgmise kitsa metsatunneli ning viske ees oli meeletu ja emotsioonid kustumatud. Olin tuttavaks saanud uue spordialaga, mis ei plaaninud minu südamest lahkuda veel nii pea.
Sama aasta oktoobris asusin ma ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepataljoni, kus discgolfi mängimine oli võimalik minimaalselt. Sellele vaatamata sai trotsitud tuuliseid fairwaysid ning legendaarset Taara linnaku “Sitatiiki”, kus olid oma lennu lõpetanud nii mõnegi ajateenija 50-meetrised visked. Juhuse kombel sattusin ma samasse rühma ühe jalgpalluri Tarvo Timmiga, kes oli samuti discgolfiharrastaja. Kõrvalt vaadates eristas teda minu sõbrast Martinist fakt, et ta suutis visata umbes 3 korda kaugemale ning seda ka täpselt! Tegin enda peas kiire järelduse, et asi võis olla tehnikas ning asusin tema soovitusel vaatama erinevaid disciteemalisi videoid. Sealt sain ma külge uue nakkushaiguse, mille nimi polnud õnneks COVID-19, vaid hoopis eksootilisem “JomezPro” ning sellele haigusele paraku ravi puudus. Kaitseväest välja saades oli mul selge siht silme ees: parandada oma tehnikat, võtta osa nädalamängudest ning teha pähe kahele Flora treenerile, kellega ma sellest ajast mängimas hakkasin käima. Tee oli pikk ja käänuline, ent sügise alguseks õnnestus jõuda Coolbet Järve rajal +24 pealt skoorini +3 ning see andis lootust, et äkki ma olengi leidnud oma kutsumuse! Paraku oli minu optimism ennatlik ning vormikõver kõikus rohkem kui Tallinki reisilaevad Soome lahel, tööd tuli veel teha.
Aastaks 2020. tundsin end piisavalt kindlalt, et võtta osa Eesti Harrastajate Meistrivõistlustest. Kuigi asukoht oli kauge ning plaan hiline, otsustasin ma mugavustsoonist välja astuda ja end proovile panna. Vedamise ning Illuka mõisa perenaise Ene lahkuse toel õnnestus mul end päev enne harrastajate meistrikaid sisse seada ühte klassiruumi, kus järgmised 3 ööd mööda saatma pidin. Seejärel võtsin suuna Mäetaguse discgolfiparki ning peale mõnda valepööret olin ma kohal, võtsin kotist enda uue liivakarva Grip koti ning asusin raja poole teele. Parkla otsa jõudes peatusin rajakaardi juures ning võtsin hetke, et seda kõike hoomata. Ma ei oska seda tunnet võrrelda muuga kui armumisega. Vaadates kaugusesse tabas mind meeletu ootusärevus ning seisin ilmselt seal minuti või paar ja vahtisin lihtsalt vaikuses Mäetaguse esimese raja kurjakuulutavat tõusu. Seedinud natuke enda kõhus olevaid liblikaid seadsin sammud vaikselt mööda looklevat teed esimese tii suunas, saades äkiliselt teada, et viibin juba parklast väljumisel discgolfirajal kui mind tervitasid kaugelt võõrad sõnadega “KETAS, KEETAAAS!”.
Pöörasin pilgu tagasi, hüüdsin punastades mängijate poole vabandused ning jätkasin oma teekonda avaviske suunas. Jõudes tiile askeldasid seal mitmed inimesed, kellest tundsin ära Timo Juursalu ning Anthony Endeni. Olin teadlik, et disciringkonnas on inimesed sõbralikud, kuid kuna silmsidet ei õnnestunud kellegagi saavutada, otsustasin marssida sõnagi ütlemata esimesele tiile soojendusviskeid tegema. Häbelikkusest pidin ma aga kiirelt üle saama, kuna minu kõrvale oli saabunud kaks teist mängijat, kes teretasid ning küsisid, kas võivad minuga koos treeningringile tulla. Toimisin ilmselt nagu iga teine inimene ning asusin koos kahe uue sõbraga teele ning kuigi see võib tunduda klišeena, tuli ka just siis pilve tagant välja päike ning vihmapilved jätkasid oma teed idapiiri poole. Huvitaval kombel oli üks nendest uutest sõpradest, Raimo, minuga ühes puulis ka minu esimese PDGA võidu korral.
Kuigi sellel võistlusel Mäetaguse ning Alutaguse radadest jagu ei õnnestunud saada, oli alus loodud ning esimesed Meistrivõistlused läbitud. Kuigi ma olin varasemalt juba enda jaoks kindlaks teinud, et disciringkond on üks ütlemata toetav ning sõbralik paik, olin ma siiski häbelik ja ei tundnud end osana sellest kollektiivist. Kas see oli minu kehva taseme tõttu discgolfis või üleüldise häbelikkuse pärast, ei oska ma öelda. Küll aga võin ma kindlalt väita, et just need võistlused olid murdepunktiks ning ma tundsin esimest korda, et ma võin siia kuuluda. Mingilmääral meenutas see mulle minu jalgpalliaegu, kus sa olid osa tiimist ning said tunda ühtekuuluvustunnet. Kuigi discgolfitiim on kordades suurem ei tähenda see kummalisel kombel, et ühtekuuluvus oleks väiksem. Mingitmoodi on discgolfil õnnestunud liita väga erinevad inimesed, väga erinevatelt elualadelt ning teha nendest üks kokkuhoidev pere. Kas ja kuidas see on juhtunud, ma ei tea, kuid äkki ei peagi teadma? Ehk piisab nende emotsioonide nautimisest ja edasikandmisest teistele mängijatele? Sel viisil saame hoida ja kasvatada seda suurt kärgpere, mis on kõigile kalliks saanud. Vähemalt nii mõtlesin ma enda jaoks asjad selgeks peale harrastajate meistrikaid ning otsustasin selle emotsiooni najal minna edasi järgmisele võistlusele, milleks olid seekord päris Eesti Meistrivõistlused.
Mäetagusega järgmine kohting kirjas asusin ma Tallinna poole sõitma, mõeldes endamisi, mida ma Eestikatel Silver Lättiga samas puulis peaks tegema, kui mu fore lendab nagu kevadine liblikas. Silveriga paraku ühte puuli ei saanud, kuid sellele vaatamata ootasid mind ees mu elu ühed parimad ning samuti ka paar halvemat hetke, millest võib juttu tulla järgmises peatükis.