Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Martin Tilk: 1 aasta discgolfi 19-aastase noore elus

Martin Tilk: 1 aasta discgolfi 19-aastase noore elus

Aasta tagasi 25. juunil isa sünnipäeval pisteti mulle pihku taldrikukujuline "Varblane", mida pidi võimalikult väheste visetega korvi saama. Mingisugune liigutus mul oli olemas, mis tähendas et 50+ meetrit oli üpris lihtne saavutada, samas eestkäsi tundus kui keeruline tuumafüüsika, mis ei tahtnud kettaid eriti kaugele lennutada. Räägin veidi endast, enda 1-aastasest kogemusest siin spordis ning mida olen õppinud selle ajaga. 

Võitja hing

Ausalt ja ebaegoistlikult julgen öelda, et olen õnnistatud spordiandega, mis on võimaldanud mul ükskõik, mis sporti lihtsamini ja kiiremini õppida. Just nimelt õppida, mitte selgeks saada, sest minu arust pole ühtegi spordiala võimalik selgeks saada, kuid samas väga heaks saamine pole võimatu. Mul on alati olnud võitja hing, mis siis, et ma tihti ei võida, kuid mis iganes challenge mulle ette antakse, ma tahan olla nii-öelda naabrist parem või vähemalt mingiski kogukonnas parim. 

Niisiis peale elu esimest discgolfi ringi tahtsin ma teha parema skoori kui eelmine kord, olla lähemal kui eelmine kord, visata kaugemale kui eelmine kord, viie sõnaga – tahtsin olla parem kui varem. Discgolf nagu ikka oli äärmiselt sõltuvust tekitav ning käisin pidevalt sõpradele pinda, et nendega koos loopima minna. Esimese võistluseni läks natuke aega. Naljakas on aga see, et esimene võistlus, kuhu mul oli mõte minna, oli EDGL Karikasari Kohilas. Oleks ma vaid teadnud kui naeruväärne see mõte tegelikult oli – õnneks ma sinna ei sattunud ning paar kuud hiljem kui olin juba Discgolf Metrixi avastanud, leidsin sellise mõnusalt raske nädalamängu Järvel ja hiljem Disclandis. Need lõppesid vastavalt skooridega +9 ja +11. Olin alati mõelnud, et lähen siis esimesele võistlusele kui ma olen võimeline võitma. Eks need esimesed paar võistlust andsid mulle veidi aru kui palju ma teistest tegelikult maas olen.

Tuli vaikselt talv, aga siiski mul oli väga palju motivatsiooni, et käia külmas harjutamas ja seda tihtipeale üksi. Julgesin end isegi Eesti talvisteks meistrivõistlusteks kirja panna, et saada esimene PDGA võistluse kogemus. Kogemuse küll sain, kuid tulemused kahe ringi peale kokku on nimekirjas nelja viimase seas – tuli veel harjutada.

Mida kevade poole, seda rohkem hakkas rohelist ja halli skoorikaardile tulema, seda kaugemale suutsin visata, kuid siiski 110 oli maksimum. Nii-öelda õnneks oli koroona kõik peatanud ning see andis mulle võimaluse teistele taseme suhtes lähemale jõuda. Noorel poisil oli õnneks ka aega palju, sest eksamiperioodil koolis oli väga sündmustevaene ning olin just otsustanud, et proovin jalgpalli asemel discgolfile keskenduda, huvi kandus lihtsalt üle. 

Martin Tilk

Trenn, harjutamine, realiseerimine

Sellele järgnes füüsiliselt äärmiselt ebameeldiv kogemus ehk tehnika ümber harjutamine. See oli raske ja ebamugav, kuid peale nädalat staadionil harjutamist ja Youtube-s technique clinic-te vaatamist ma tõesti suutsin 110 m stabiilsemalt kätte saada ning tänaseks viskan 120 m juba üsna stabiilselt. Olen käinud tihedamini nädalamängudel, et teha seda, mida harjutanud olen: täpsus, putt, hyzerid, anhyzerid. Võistlustel peab ju käima, muidu harjutamine teeb harjutajaks, mitte meistriks. Üllatuslikul kombel suutsin peale 11. kuud visata oma esimene võidu, mitte nädalamängu, vaid Discland Stars-i. Oma võitja hingega panin end seal samal võistlusel ka MA1 divisjoni kuigi reiting peale talviseid meistrikaid ei olnud sugugi seda väärt. Aga vahi vaid, hästi läks! PDGA reiting tõusis 792 pealt 867 peale ja tundsin, et see on päriselt aus, mis siis, et käisin 50-meetriseid radu viskamas. Peale seda tekkis väikest sorti PDGA võistluste sõltuvus. Mind hakkas PDGA reiting rohkem huvitama kui Metrixi oma ning samuti ka PDGA võistlustel tahan seetõttu tihedamini käia.

Vahel oli periood, kus käisingi reaalselt iga nädalapäev ja 2-3 korda päevas harjutamas. Tundub, et see kandis vilja, sest tänaseks tunnen, et olen saanud mingit sorti stabiilsuse enda mängu. Eks ikka vahel tuleb halvemaid ringe ka ette, aga asi läheb aina paremaks. Kuid kõige kriitilisem nüans vajab lihvimist – putt. See on millegipärast üsna ebastabiilne – kui läheb, siis läheb pea terve ring; kui mitte, siis olen nagu poolkange ketas, mis üritab annukast tagasi võidelda. Mis seal ikka, peab harjutama. Hiljuti suutsin võtta ka teise PDGA võidu Kehtna Ketas 2021 üritusel MA3 divisjonis. Korralik comeback-i kogemus. Peale esimest ringi viie viskega maas, teisel ringil sai visatud -5, mis oleks võinud vabalt olla -8 kui paar 6 m putti ära panna, aga eks see ole peale igat ringi nii. Eks veidi vedas ka, et need, kes peale esimest ringi juhtisid väga head ringi ei teinud. Rada oli nii raske, aga nii kerge, et -5 andis mulle Metrixis esimese 1003 reitinguga ringi. Aastaga 4 PDGA C-tier võistlust, millest 2 olen võitnud. 50% võiduprotsent ei tundu üldse paha. Aga ükski võit ei tule ilma hea koti sisuta, seega ka minul on välja kujunenud peaaegu full-Trilogy kott, paar Disctroyerit ja üks dessu ning teised on triloogiast – lihtsalt väga meeldib see plastik.

Olen õppinud ka kettaid mitte kaotama nende kaotamisega. Esimesel sügis-talv perioodil neid kadus ikka omajagu. Aasta peale on kadunud vist täpselt 12 ketast. Eriti hea pro tip on algajale see, et ära viska peale ebaõnnestunud viset frustratsioonist teist ketast järgi, eriti kui seal taga on vesi.

Martin Tilk

Kokkuvõte

Võistluskogemus on õpetanud mulle olema kannatlik ning säilitama rahu, isegi kui birdiest sai just bougie, ülejäänud rajad on ju ees, kes teab, äkki võtad järgmise üheksa rajaga 9 alla. Puhtalt omast kogemusest võin öelda, et miski ei ole võimatu, tuleb vaeva näha ja aega leida, siis tuleb ka tulemus. Lagi on täpselt nii kõrgel kui sa ise tahad, et see oleks. Olen rahul sellega, mis olen ühe aastaga saavutanud ning kui palju olen arenenud. Võitja hing on ja jääb mu sisse, isegi kui enamus ajast kaotan. Esimene aasta discgolfis oli vahva ja huvitav, ehk teine aasta tuleb midagi veel enamat. 

Mängige, harjutage, loopige, kuid nautige. Võtke sõber kaasa kui viskama lähete, sest uskuge mind, nii on väga palju huvitavam.