Ennekõike Harjutajate Maailmavõistlustel (tuntud ka kui EHMV, #EHMV, täpsemalt Paluküla Terviserada ja Randmäe Puhketalu).
Nii, kuidas seda nüüd öeldagi, ei olnudki hullu, oli hoopis palav! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid diskettide pildumisest, jah. Ehkki ma vanema inimesena olen varemgi Hiius kettaid pildunud, on nii Randmäe kui Paluküla veel eriti niimoodi ringi ehitatud, et ilma tutvumis- ja harjutusringideta oleks ära eksinud. Neljapäeval jõudis veel enne paarismängu seal Tahkuna taga tuule nuusutamiseks ühe tiiru alla teha ning seejärel kohalik semi-direktor Siim Rand seltsiks ja tormasime ringrajale kui Muhu rahvarõivais neiud. Tutvumiseks oli maru hea, aga resultaat ja sooritused rajal ennustasid reedeseks üksikmänguks ainult halba.
Reede. Higine öö Sahara-kuumas võõrastemajas selja taga ja ring algab kui magus muinasjutt, pärast nelja esimest korvi "kaks alla". Oh, et see võistlus sel hetkel olekski läbi olnud! Mereäärsetel enesekindluse ja meelerahu testimise radadel leidsin OB-d ja mitte vaid ühe korra ning puttisin sealtpeale kogu ringi nagu oleks pool liitrit metanooli joonud ja mõlema käe sõrmed sõnnikuveo vankri alt läbi lasknud. Ringilt tulin maha PAR +8-ga, mis (vaatamata alla keskmise reitingule minu enda rehkendustes) andis siiski koha MA3 põllu esimeses kolmandikus. Sain sugeda ka naiste liidrilt, Jennifer Laan näitas seal muidugi kõigile, kuidas peab. Aga ikkagi, reede õhtul saavutatud kohaga tabelis oleksin olnud rahul ka kogu nädalavahetuse kokkuvõttes, nädalavahetus ise oli aga veel ees ja kartsin järgnemas "klassikat", kuidas iga eelseisva ringi üha kehvemini mängin. Raske võistlusringi väsimust paari pisikese kesvamärjaga tõrjununa ning kõhu täis söönuna viivad Gaspar ja Tanel mind Paluküla kiriku taha metsa. Täielikult lõdvestununa teen seal elu ilusaid viskeid, pargin oma veduriga (vasak + edur) I ja II korvil ning õhtu edenedes üha süveneb kahtlus, et kõik head visked saavadki tehtud juba reedel ja laupäevaseks võistlusringiks ei jää ühtegi. Vaatan seal neid signatuurradu, nagu 7. (200-meetrine nullfairwayga kahe mandoga mangroovivõsas looklev madu) ja 11. (252-meetrine künka otsas asuva korviga KOLETIS) ja nutt tükib peale.
Laupäev. Õhutemperatuur annab paar pügalat järgi, võistluspinge aga ronib treppi mööda paar marssi kõrgemale. Olen ühes poolis valitseva harjutajate meistri Rihet Luikmäega, lisaks veel toredaid poisse-härrasid ja alustan kohe mandopuu tabamisega. I korvilt võtan "tupla" ja küll on keeruline tõrjuda eelmise õhtu mõtet, justkui saanuks kõik head visked juba eile tehtud. Ei õnnestu ka teisel parkida ja aina reaalsemaks hakkab muutuma pikk, piinarikas ja piinliku lõpptulemusega ring. Siis saan aga "kaane maha" – kolmandal, minu jaoks äärmiselt raskel, saan avaviskel panultimate-pro-kicki ja olen kohas, millisest julge mees läheks eagle-t ründama. Mängin aga kindla peale, saan veel ühe puupõrke ja võtan PAR-i – õnnestumine, mis kandub ka järgmisele korvile. Lust lahtub, aga peatselt ei suuda kuidagi vormistada ja putt kipub ka "reedeseks" kätte ära minema. 7. korvil raiskan kuldse võimaluse PAR-ga lõpetada kui C1 kolmveerandi pealt alarauda lödistan. Kohe kaheksandal birdieputt täpselt sama stsenaariumiga, täpselt sama kaugelt, täpselt sama lödi ja see on alles lihtsama osa lõpp, koledad rajad on alles ees. Siis järgneb aga täiesti ootamatu sööst ja ma nopin birdied nii 9. kui ka 10. korvil ja mis lausa uskumatu – PAR-i KOLETISEL! Nagu PAR-i, saate te aru?! PAR-i!!! Uiiiii!!! Mänguplaanis ole selle koha peal tupla. Aaaaa, mõnusss! Tulen sealt edasi mõistetaval põhjusel naerunäoga ja ei lase end (väga) morjendada ka minu jaoks ajuvabadesse kohtadesse joonistatud OB-dest võetud pahandustest. PAR +4 kokkuvõttes tõstab mind kolmandaks päevaks esikümnesse ja nagu hiljem selgub, lausa chase-cardi! Boonuseks kõigist piigadest paremini mängimine. Olen ringil lödistanud ära lihtsaid putte (7. ja 8., krdi saadananahad!), samas aga tagunud sisse väga raskeid (6., 10. ja 11.).
Pühapäev. Kõik on nüüd teist- või isegi kolmandatmoodi. Pinge ei tõuse niisama, vaid lahkub teisel kosmilisel kiirusel Maa orbiidilt. Ilm on pööranud ja korralik leitsak õrna briisiga on asendunud Eesti keskmise temperatuuri ning iilidena lõõtsuva noore suvetormiga. Teise võistluspäeva õhtul avaldatud auhinnatabel näitab, et olen "rahades" ja mitte vähe (veel pinget mu niigi hurdakoerana haprale psüühhele, eksole). Praamipilet on bronnitud aga alles viimasele, pea kesköisele väljumisele, nii ei olegi pääsu, tuleb ring ära mängida. Tudiseval põlvel ja põtkuval südamel viskan saarele ja panen ära ka vastutuuleputi. But oh boy, kuidas mu hädad siis aga algasid. Teisel normaalne avavise, õige natuke lühike, aga sinna otsa veel lähestumine ja KOLM putiüritust, enne kui tupla kirja saan panna. Margiti tehtud poolipildil žestikuleeringi oma ebaõnnestumise markeerimiseks. Korraks justkui "jääb pidama", vähemalt ei tee suurt pahandust, viienda "machete-machete-machete = PAR" on lausa suurepärane, aga siis hakkab jälle pihta. Üritan arukalt mängida ja ei ründa kuuenda "saart" kohe teise viskega, ehkki hüva avavise seda võimaldanuks, aga ei taba ka kolmandaga saart ja hukkan sinna otsa veel putigi. Järgmisel tuleb sisse korralik rookie-mistake kui eksin mandoga ja mingigi eneseväärikuse säilitamine tundub juba ületamatu takistus. Abi saan Raimondost, kelle väljapeetud (tegelikult lausa stoiline) reaktsioon neljandalt võetud über-pahandusele aitab ka minul nuttu, tatti ja rõvedat serbohorvaadikeelset sõimu tagasi hoida. Seis on päris hirmus, aga siis õnnestub mängida minu jaoks kolm väga ebamugavat rada PAR-ga, vahepeal poolvõimatu lähenemise ja ilmvõimatu puti ära panemise järjestikuse komboga, nii et olen valmis jälle mõned rajad mängima. Aga nagu tähelepanelik lugeja juba märganud on, kirjeldan siin siiski pea perfektset sinusoidi – üles, alla, üles, alla. Staadionil OB (no miks küll, oh miks?), ülesmäge kitsal PAR4-l pealt veerandtunnine ootamine ja lihtne bogey, järgmisel allamäge tunnelil skoorkaardil sama sodi – oehh. Üle-eelviimase mängin mingil imelikul kombel pealtnäha lihtsa PAR-ga. Eelviimasel teeb minuga rind-rinnas mänginud Valdur väga hea viske, ketas põrkab korvi ees olevate puude taga ja green hit on kindel. Viskan viimasena ja panen eestkäega parempoolse tunneli servast needi. Ketas läheb millimeetrite mängus mööda kõigist parempoolsetest puudest-põõsastest ja kaob korvi poole, "pole väga vigagagi" mõtlen. Kui mängujärg sinnamaani jõuab, otsin greeni serval ja sellest eespool oma avaviset, aga ei leia kuidagi. Valduri avavise on lausa bullseye servas ja lõpuks leian oma jao ka – meeter postist! Isegi minu logisevat putti arvestades on see comfort zone. Selle дух-i pealt minnes ei oma enam tähtsust, et viimasel tiigist üle visates mänguala ei taba, võtan rõõmsalt oma OB4. Ketas ja eneseväärikus alles! Ring sama tulemusega, mis reedelgi, PAR +8, aga küll oli seda raske saada! Tuul, mängupinge, pealtvaatajad siin ja seal, ajalugu all tiksumas, a mis sellest enam – olen elus ja mitte ainult, "rahades" ka!
Kokkuvõttes siis nii, et mängisin suht-koht oma Metrix reitingut, platseerusin (vaid kröömike) kõrgemale kui võistluseelsete PDGA reitingute võrdluses arvata oleks võinud, kergitasin isiklikku reitingut ikka väga jõuliselt ja jõudsin ka aasta teisel tiitilivõistlusel "rahadesse". Kõigil kolmel päeval võitsin oma card-i, ei jätnud metsa ega tiiki ühtki ketast ja ei saanud summaarselt ühegi piiga käest sugeda. 9/10, recommend!
Lõpetuseks tervitan Erik Miku, jätsin sulle 2,50 preemiaraha! Hea ring see viimane sul! No ja siis veel kõige-kõige lõpetuseks ka Andres "Ants" Aamisseppa – you came close but not just enough!