Discgolfi kettad jagunevad nende kasutuse järgi kolme põhigruppi, millel omakorda võivad olla alamgrupid. Põhijaotus on putterid ehk lühimaa kettad, keskmaa kettad ning draiverid ehk kaugmaa kettad.
Jaotuse aluseks on esimene number neljast lennuomadusi iseloomustavast näitajast, mis tähistab kiirust. Selle järgi 1-3 kiirus kettad on putterid, 4-5 keskmaad ja 6-15 draiverid. Mida suurem on see number seda laiem on ketta äär ja teravam serv.
Putterid ehk lühimaakettad
Puttereid kasutatakse peamiselt korvi lõpetamiseks ehk puttimiseks, aga ka lähenemisteks, kuna nõuavad vähest viskekiirust ja on seega paremini kontrollitavad. Visuaalselt eristuvad nad kitsa ääre ja tömbi serva poolest. Sõltuvalt kasutamise eesmärgist võib tähelepanu osutada ka putteri materjalile. Puttimiseks sobivad paremini pehmest, kummisemast materjalist kettad. Korvile lähenemiseks aga tugevamast plastikust kettad.
Keskmaakettad
Keskmaakettad (midrange) nõuavad veidi kiiremat viset ja lendavad putteritest kaugemale, kuid on endiselt hästi kontrollitavad. Nende serv on pisut laiem ja teravam, kuid sarnaneb siiski pigem putteri kui kaugmaakettaga.
Kaugmaakettad ehk draiverid
Distantsidraiverid on kiirusega 11-15 ja nende kasutamise eesmärk on saavutada maksimaalne viskepikkus. Sellised kettad sobivad paremini avatud radadel, kuna distants tuleb mõnevõrra täpsuse arvelt ja maandudes võib eeldada lisapõrkeid sarnaselt lutsuviskamisega.
Ketta parameetrid ehk 4 olulist numbrit
Kuna kettad kaotavad mängides oma stabiilsust, kehtivad lennuomaduste parameetrid uute, viskamata ketaste kohta. Lennuomadused võivad sõltuda mitmest erinevast tegurist, milleks olulisemad on ketta materjal ja see, milleks seda on kasutatud. Kummisematest materjalidest kettad kaotavad oma originaalsed lennuomadused kiiremini kui tugevam plastik.
Esimene number ehk kiirus (speed) näitab sisuliselt, kui tugeva viske peab tegema selleks, et saavutada ülejäänud numbritele vastav lend. Kiirust tähistavate numbrite vahemik on 1 kuni 15 ning mida suurem on kiirus, seda paremini suudab see läbida õhutakistust, aga seda tugevam peab olema ka vise.
Teine number näitab hõljumist (glide), mida märgitakse numbrivahemikus 1 kuni 7 ja see tähistab ketta omadust õhus püsida. Suurem number tähistab suuremat hõljuvust ning suurem hõljuvus omakorda aitab kaasa viske distantsi suurendamisele. Visuaalselt võib eristada lamedamaid ja kumeramaid ehk kuplikujulisi (dome) kettaid, millest viimased saavutavad parema hõljuvuse.
Kolmas number ehk pööre või ka üleminek (turn) jääb vahemikku -5 kuni 1. Selle näitaja puhul tulevad kasutusele terminid stabiilne, ülestabiilne ja alastabiilne. Lihtsalt öeldes iseloomustavad need vastavalt suhteliselt sirget lendu, kiirelt “õigele” poole hajuvat lendu või lendu, mis enne hajumist pöörab ka “valele” poole. Oluline on aga teada, et mida suurema absoluutväärtusega pööre on, seda enam ta “valele” poole pöörab ehk on seda üleminevam (lahjem).
Neljas number tähistab hajuvust (fade) ehk seda, kui palju ketas lennu lõpus viske suunast kõrvale kaldub. Sarnaselt üleminekuga näitab see ketta stabiilsust. Numbrivahemik on 0 kuni 5, kus väiksem number viitab väiksemale kõrvalekaldele ja suurem ulatuslikumale kõrvalekaldele. Reeglina aeglased kettad hajuvad vähem ja kiiremad rohkem.
Stabiilne, alastabiilne ja ülestabiilne ketas
Discgolfiketaste lennuomadustest rääkides viidatakse nende stabiilsusele: räägitakse stabiilsetest, alastabiilsetest ja ülestabiilsetest ketastest. Järgnevate näidete puhul lähtume paremakäelise mängija tagakäeviskest, kus ketas on lendu lastud paralleelselt maaga. Parema käe tagakäeviske korral kipub ketas hajuma vasakule, s.t serva poole, mis pöörleb samas suunas kui see, kuhu ketas lendab. Lihtsalt öeldes hajub stabiilne ketas lennu lõpus vasakule, ülestabiilne ketas hakkab vasakule hajuma juba lennu keskosas ning alastabiilne ketas teeb lennu keskel ülemineku ehk pöörab paremale ning hajub alles siis vasakule. Piltlikult on stabiilse ketta lennujoon kaarjas ning alastabiilse ketta lennujoon S-kujuline.
Eelnev kehtib ketaste puhul, mille kiirus on vastavuses mängija viskekiirusega. See tähendab, et kui ketas on numbrite järgi ülestabiilne (8|5|0|2), kuid mängija viskekiirus on suurem kettal märgitust, võib ta lihtsasti panna ketta üle minema ehk käituma alastabiilselt. Sama on vastupidi. Kui mängija, kelle viskekiirus vastab näiteks kaheksale, valib parameetrite järgi alastabiilse ketta (11|4|-1|2), ei pruugi ketas tegelikult üle minna, vaid lendab sirgelt ja käitub kui stabiilne ketas. Seetõttu on soovitatav algajatel valida esialgu pigem alastabiilsed kettad.
Kas läks natukene lihtsamaks? :)