Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Asko Tuisk: Perega diskima – it will be fun they said!

Asko Tuisk: Perega diskima – it will be fun they said!

Perega koos aja veetmine on loomulikult parim meelelahutuse viis ühele pereinimesele. Värskes õhus liikumine, näidata ja õpetada lastele looduses peituvat ilu (kui sa ikka varesel ja harakal vahet teha oskad loomulikult) ja tehes samal ajal midagi, mida sa hinges kõige rohkem teha tahad – mängida discgolfi. See kõik koos tundub lihtsalt üli fun. Go discgolf with your family they said – it will be fun they said. 



Eelmise aasta kevadel kui inimestel üksteisest eemale kästi hoida ja kõik kohad lukku pandi avastas nii mõnigi pere end omapäi. Mis nüüd siis saab? Tuli mingi viirus, kõigil hakkas puhkus? Lapsed veel koduõppel ka, abikaasa kodukontoris. Käib kodusõda, kus võitja saab koera välja jalutama viia. Tuttav tunne?

Enne kui see asi nii kaugele läheks pakkisin oma discgolfi entusiastid autosse ja viisin nad kõik metsa discgolfi mängima – tegu ju kogu pere mänguga. Õnneks abikaasa teadis, et kui ma ei taha, et mind laste poolt Siberisse saadetaks, siis menüü peab kaasas korralik olema. Asjad pakitud ja võtsime tookord sihiks Paunküla. See rada pole lihtsalt tuim discgolfi park, vaid pakub ka muud metsailu, kus lastega tunduvalt mõnusam käia. Kõik oli äge kuni Tallinna piiril kostus autos juba esimene küsimus, et kas me oleme juba kohal. Sõit sinna ei ole meeletult pikk, pigem selline paras kohvi joomise distants. Kohale jõudes haarasin oma seitse asja ja panime rajale. Jah, rajatasu sai ka korralikult tasutud. Väärt rada, mille eest ei ole kahju maksta. Kiirelt väike ülevaade reeglitest, et keegi ketta ette ei jookseks.

Esimese tii-ala peal said asjad kohe selgeks, kes siin mängu nautima hakkavad: 8 aastane pani oma fore poole tee peale, naine lasi ka rahus ketta lendu. Kui järg minuni jõudis, otsustas kõige noorem, 3-aastane, et pargib oma jooksuratta tii-ala peale, mis nüüdsest on autoparkla ja seal inimesed liikuda ei tohi. Selge – kui visata tahad, tee seda mujalt. Viskasin siis mingi kiire lätaka teele, mis maandus esimeses puus. Sain kommentaari veel kaasa, et ma ei oskavat üldse mängida. No peab meeldima.

Asko Tuisk, perega discgolfi mängima
Tegelikult kujunesid järgnevad rajad kõik nii, et see disci viskamine jäi kuidagi tahaplaanile. Esmalt pidin olema puksiir, kes autot teisaldab; bioloogia õpetaja, kes peab lahti seletama, miks see sipelgas just siin kõnnib ja lõpuks metsamees, kes peab teadma, miks üks puu teisest pikem on. 

Tegelikult see oli fun. Aeg-ajalt aitas abikaasa mind välja, eriti radadel, kus tahaks täiega vajutama minna – sain ka ning vajutasin nii, mis tolmab. Pärast otsisin kettaid ka nii, mis tolmab. Lisaks sellele, et kuskil padrikus puukidel külas olin pidin sealt kaasa tirima just selle metsa kõige paremad oksad ilma milleta edasi liikuda ei tohtinud – sai tehtud. Leidsin kettad ja tirisin oksad ka kaasa. Arvasin, et annan need siis väikemehele edasi, kuna ta ju soovis neid, tema aga arvas, et kuna ma otsin kettaid rohkem kui neid viskan, siis võiks ma need üldse kotti ära panna ja tema oksi tassida. OK – lapsesuu ei valeta, sealt tuleb ikka puhast kulda. Õnneks nägin, kuidas 8-aastane poeg ja abikaasa mingit salajast meistrivõistlust pidasid. Jah, seda 8-aastast ei tasu alahinnata, eriti seda distantsi, mis ta kohati sealt välja tirib. Olen alati talle öelnud, et draivida oskavad kõik, putt on see, mis mängu otsustab. Putt pidi nõrkadele olema. Pakkusin naisele oma kettaid..

Panin end siis metsa ääres valmis, sest kohe pidi meid ründama suur karu. Või oli see hunt? Rebane? Ei mäletagi. Igatahes oli ta robotsilmaga ja tahtis just mind siit planeedilt ära süüa. Ootasin siis kohest rünnakut, aga kui väikemees nägi, et ta asub just sipelgate matkarajal, hakkas tal väga kiire oma ratta selga hüppamisega ja pani kiiremini kui Tänak Lõuna-Eesti teedel metsast välja. Viimased rajad kuulusid mulle. Isegi, kui mängutuju oli totaalselt sinna esimese tii-ala peale jäänud nautisin neid viimaseid lende väga. Vanem poeg, kes selle pisiku suhteliselt vara omale külge sai mängis viimast rada nagu esimest. Ei mingit väsimust, ei mingit nördimust, pigem uuris, kas tee peale veel mõnda parki jääb.

Peale mõne tunnist metsaseiklust tegime enne autosse minekut väikese pikniku. Süües-juues oli hea mäng kokku võtta. Abikaasa arvas, et peab oma tagakäe tehnikat lihvima, 8-aastane poeg arvas, et kui korvid lähemal oleksid tuleks ta -18 maha. Mina arvasin, et mis kell on ja 3-aastane arvas, et seal metsas ikka pole karu. Selline oli siis mängu kokkuvõte.



Tegelikult ongi see fun nagu kõik räägivad. Igaljuhul kui sul on tulevane või tulevased discgolfi maailmameistrid kodus kasvamas, siis võta julgelt nad rajale kaasa. Esiteks näevad nad ise, mis mäng see õigupoolest on ja teiseks see elamus on neile hindamatu. Olgem ausad, ega lastega rajale minnes keegi meist meistrivõistlusi ei mängi, unusta “see” moment ja pigem naudi seda jalutuskäiku teistmoodi. Iga muu päev võid üksi või sõpradega minna tõsist lahingut pidama. Parimal juhul võid leida endale järgnevaks karantiiniks uued mängukaaslased nagu minul on vanem poeg ja abikaasa. Noorem veel nii väga seda hasarti ei taju, kuid käies meiega tihedamalt kaasas on näha, et mu kotist on tema kettaks ristitud juba opto-x Pure – mehel on maitset.

Nüüdseks on juba ka kolmas härra end meie juurde sättinud. Tema esimesed tutvused discgolfiga on ka tehtud kui vankriga kaasa jalutab. Noh, enamus aega ta küll magab ning ega tal pole õrna aimugi, kus ta vahepeal viibib, aga noh, ei saa öelda ka, et poleks juba 2-kuuselt discgolfi pargis käinud. 
Nii et, lapsed kaasa ja metsa, saad elamuse ise, saavad lapsed ja saab terve see päev uue tähenduse.

Kena kevadet


Asko