Suur discgolfarite pidu hakkab järjest lähemale jõudma. Veel loetud päevad ja käes see ongi – Euroopa Meistrivõistlused discgolfis. Seega paras aeg hakata mõtlema, kuidas saavutada tulemus, et võidaksin mina, mitte rada.
Lauluväljak on oma olemuselt pigem avatud park. Asukoha mõistes paras tuulte-tallermaa. Ja mitte tavalistele, vaid otse merelt tulevatele. Lisaks mõned kõrgustevahed veel kirsiks tordile. Ei saa lihtne olema selle õige mänguplaani loomine.
Rajakaarti analüüsides, siis päris mitmed rajad on sellised, kus pigem tahaks birdie-t. Kõiki välja ei too, aga näiteks 3, 4, 6, 9 on kindlasti sellised. Ja siis on sellised rajad, kus tuleb hoida kindlat meelt ja külma närvi – näiteks 1, 7, 13, 14. Juba on näha, et mõned rajad vajavad agressiivsemat plaani, teised jälle väga konservatiivset plaani.
Ma arvan, et eristama peaks ka esimese ringi plaani ja kolmanda ringi oma. Esimesel võib-olla ei peaks veel liiga suuri riske võtma hakkama. Samas kolmas ring tuleb ehk kogu aeg riskida, et üldse finaalpäeval mängima saada. Neljandale ringile pääseb ainult 50% divisjonist. Ja finaal on korralik närvidemäng juba – eriti kui võitled medali eest. “Mis hetkel olla konservatiivne”, “mis hetkel rünnata” saavad olema medali eest võitlejate peamised mured.
Lihtne näide 2023. aasta Eesti Meistrivõistluste finaalringilt, MPO liiderpuul. Albert Tamm, rajal number 3 oli valiku ees, kas ~11 meetri pealt rünnata kõrgendatud korvi, et proovida birdie-t ja riskida mööda viskamise korral sellega, et leiad ennast uuesti teisel pool korvi ~8-9 meetri juurest. Või visata ketas kindla peale korvi alla, võtta seekord par, sest terve ring on veel ees. Tema valis teise valiku ja minu hinnangul näitas see seda, et Albert kalkuleeris väga täpselt, et hetkel ei ole veel see koht, kus agressiivselt mängima peab.
Nii et mängijana teeksin ma radade kohta nii konservatiivse kui ka ründava plaani seal, kus saab ja on mõistlik rünnata. Kus ei saa seda teha, peab leppima konservatiivse plaaniga ja sellest ka kinni pidama, sest liigne risk toob karistuse ja sellega seoses ka kaob lootus medalile. Loomulikult tuleb arvestada enda oskuste ja distantsi pikkusega. Ei ole loogiline, et kui ma üks-kaks korda trennis olen visanud viske pikkusega 135 m, et siis ma nüüd võistlusel olen ka võimeline seda viskama – väga vähe usutav. Mina valin võistluse ajaks omale maksimaalseks distantsiks sellise kauguse, mida 85% juhtudel täis viskan. Ehk siis kümnest viskest kaheksa viskan kindlalt valitud kauguseni ja see toob edu.
Mõned rajad vajavad väga täpset plaani, kus ma tahan olla esimese või teise viskega, et oleks lihtsam läheneda korvile. Keegi on öelnud, et birdie ei ole kohustus, vaid võimalus. Samas tavaliselt edu on toonud just see, kellel on rohkem neid linnukesi. Selleks, et neid saada, peab aga vältima lihtvigade tegemist.
Oma esimesel EM-l 2016 tekkis vestlus ühe Saksamaalt pärit vanema discgolfariga ja kui uurisin temal, et mitmendat kohta ta endale ennustab ja kes on peamised konkurendid, siis sain temalt sellise vastuse, mis mul siiamaani meeles on ja kasutan seda isegi. Ta vastas: “Ma ei võistle kunagi teiste mängijate vastu, vaid ainult raja vastu. Kui tean, et olen teinud hea ringi ja alistanud raja, aga see ei anna mulle võitu, siis järelikult teised ongi paremad ja see ei morjenda mind.”
Nii et lõpetuseks – koostage endale jõukohane mänguplaan ja mis kõige olulisem, pidage ka sellest kinni. Mõelge enda jaoks läbi, mitu sellist viskeeksimust te endale ühel ringil lubate, mida te ei hakka iga hinna eest järgmistel radadel kangutades parandama. Me kõik oleme inimesed ja eksimine on täiesti okei.
Osta pilet Piletikeskusest: https://piletikeskus.ee/et/jqg8qx