Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Alar Orula: Eestlased, discgolf, lumegolf, pimegolf ehk LED-mängud

Alar Orula: Eestlased, discgolf, lumegolf, pimegolf ehk LED-mängud

Kõik see, aga mitte kunagi varem niimoodi!

Ma olen oma suhteliselt lühikese discgolfi karjääri jooksul näinud igasuguseid toredaid asju nagu mäng, mis kestab terve päev (6 rada päevas); mäng vihmas ja lumes, lõõskavas kuumuses või käredas pakases. Kui see „hea haigus“ mind 2014. aasta kevadel tabas, oli minul ja mu sõpradel all juba varajasest lapsepõlvest ultimate frisbee loopimise harjumus.

Too varakevad kui kõik algas oli mul tõsine jalatrauma, ent rahutu hing saatis mu toona kipsis jalaga kohalikku linnaparki oma tädipojaga frisbit viskama. Eks paranemine oli pikk ja igav, seega värske õhk kulus marjaks ära. Mina istusin pingil, tema viskas mulle 40 m upshot-e võimalikult täpselt. Discgolfist ei teadnud toona kumbki midagi.

Kuu hiljem avastasime, et Võrus Koreli oja kaldal on mingisugused imelikud korvid ja asusime uurima. Õige pea lennutasime ultimate frisbeesid juba nendesse korvidesse kuni tulid ära Maratoni spordipoest esimesed „väikesed kettad“. Algul oli nende „väikeste ketastega“ väga veider visata. Kuna mingi oskus oli lapsepõlvest olemas, oli edasine juba loomulik asjade kulg. Mängisime terve suvi erinevaid Lõuna-Eesti parke ja sai selgeks, mis on birdie, mis on bogie ja palju muudki. Minu esimene laps oli meil väikese käruga sageli kaasas – ei häirinud ka pilgud, mis meid saatsid kui alla ühe aastane oli pikkadel radadel kaasas (tõsteti käruga üle kraavide ja läksime). Väike Leo oli see suvi tegelikult väga õnnelik laps, sest taevas, linnud, suve imeline lõhn ja lendav plastik oli väikesele ilmakodanikule midagi hämmastavat.

Too hetk kui me alustasime oli Eesti kaardil ligi 45 parki ja mul oli julge unistus, et teen teistele silmad ette – mängin kõik ära. See ülesanne muutus üha raskemaks kui nägin, et neid ikoone kaardil, mis parke tähistavad, tuleb aina juurde. Hetkeks, mil Eestis oli ligi 100 parki, ma loobusin, ent võib öelda, et vähemalt 60 parki on nii-öelda vöö all. Nüüdseks kuulub sinna hulka ka miljon ringi Võru Kubijal ja teistel ümberkaudsetel radadel, aga ka Mäetaguse, Harjumaa ning ka saared pole võõrad. Mõned väiksemad koolitused härra Kullilt, mõned nädalamängud ja väiksemad võistlused, mõned MA3 Eesti Paarismeistrikad ning mõned ausad holarid – seda kõike on tehtud ja see on olnud ilma tüdimusteta teekond. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna siiski kirjutada!

Alar Orula, discgolf

Tahtsin jagada ühte erilist kogemust, mis sel talvel mulle osaks sai. Usun, et enamik discgolfi mängijatest Eestis teab, mis asi on LED-mäng ja kombineerituna ka paksus lumes mäng. Ühel õhtul kirjutas mulle sõber Indrek, kodanik esimesest pundist kui nii võib öelda – hea sõber, hea mängumees ja üks siiramaid inimesi maamunal. Indrek oli just hiljuti uuele tööle asunud ja seega need napid tunnid, mis kõige pimedamal ajal vabad olid, panid inimese lihtsa fakti ette – tuleb leida lahendus mängukire rahuldamiseks. Nimelt teatas ta, et ta oli taskulambi ostnud ja võiks üheskoos õhtusele ringile minna. LED-d olid ka selleks ajaks parimatele taldrikutele alla teibitud, seega mõeldud-tehtud.

Kui Ints tehnikat ostab, siis ütleme nii, et ta ei hellita. See taskulamp oli tõeline game changer – Fenix LR35R, millel on mitu režiimi ja kangeim neist annab välja 10 000 luumenit. Kui 10 000 luumenit lugejale midagi ei ütle, siis ütleme nii, et sama tegi välja nagu oleks iga tii taha pargitud sõiduauto kaugtuledega. Ma nägin kunagi ühte soomlaste videot, kus nad tegid talvegrilli ja kühveldasid lund. Õhtul pimedas oli valgustatud lennurada ja LED ketaste viskamine võis alata. See video meenus mulle kohe ja tundsin, et meil on vähemalt sama lahe öise Kubija laululava ümbruses metalli jahtida, täiesti valgustatud kujul. Ketaste LED-d on muidu head asjad, aga neist pole suurt kasu kui lund on üle 20 sentimeetri ning oojaa – see talv lund juba jagus.

Kujutage ette, milline maagia on mängida absoluutses vaikuses, mõnusas külmas ja paksu puuderlumega kaetud metsas täiesti nähtavate fairwayde ja lumest leitavate ketastega ringi, mis algas tavaliselt kell 22:00. Enam polnud vahet kui kaua keegi tööl peab olema, pimedas mängimine tugevas valguses oli täiesti uus maailm. Mingi hetk läksime siis rajale 2 tugevat taskulampi, 1 statiivil lamp tiid valgustamas ja ketastel vilkuvad tulukesed all. Võib öelda, et see oli geniaalne avastus Intsu poolt. Muidugi on ka võimsamaid lampe, aga üle pole ka vaja mõelda. Akud täis ja minek!

Muuhulgas oli ka üks metal hit! Kui tunnete Kubija rada, siis mände seal jagub. Saada triple mandoga blind teeshot, umbes 50 m rajal öösel pihta korvile, mida kunagi päevavalges parkida ei õnnestu, oli paras eufooria – sisse ta muidugi ei jäänud.

Kokkuvõtvalt, eestlased, discgolfi mängijad, olge julged katsetama igasuguseid mänguviise. Pole tähtis, mis tase, mis maakond, mis võimalused – tähtis on, et discgolf on üks unustamatult nakkav ja äge ala, milles igal indiviidil on oma koht! Minu nägemus on, et meie rahva parimad ajad on selles mängus alles algamas.

Olge muhedad,
Alar,
Kagu Kotkad