Kes mind ei tea, siis olen Discgolf.ee ja Pane ketas topsi üks eestvedajatest. Esindan Baltikumis Latitude64, Dynamic Discs, Westside Discs ja Prodigy Discs brände. Korraldan 360 mängijaga Latitude64 Festivali ja Prodigy Championshipi, vedasin Eesti suurimat discgolfiklubi Chilli Disc Golf, mis elas oma aja ära ning olen korraldanud ka Eesti suviseid meistrivõistluseid Kuutsemäel ning Valgjärvel.
Lisaks aitan kamraadidega üheskoos vedada Kiisupoe discgolfimekat, müüme kettaid Sportlandides ja Rademarides, samal ajal toetades mitmeid Eesti tippe nagu näiteks Silver Lätt, Kristin Tattar, Albert Tamm, Raimo Kimmel, Mathias Villota, Rasmus Metsamaa, Keiti Tätte ja nii edasi. Sissejuhatus on tehtud, nüüd sa tead, kes ma olen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Räägime discgolfist, tiimidest x eesmärkidest
Olen oma silmaga näinud, kuidas Albertist sirgub tõeline tipp, kandnud Kristin Tattari kotti Disc Golf World Touril Tšehhimaal Konopistes, istunud Silver Lättiga (loe: kus on kutil alles ilus nimi) vanal Nõmme esimesel, vaadanud suu ammuli, kuidas ta kohalikele kliinikut teeb ning kettaid järjepanu kümnete ja kümnete kaupa pargib, rääkimata koondise kaptenist Raimo Kimmelist, keda pean oma väga heaks sõbraks.
Kuna minu kui maaletooja üks peamine eesmärk on värvata parimad pojad ja tütred erinevate brändide tiimidesse, siis jälgin pingsalt, kuidas üks või teine mängija ajas areneb, seab endale eesmärke ning tahab discgolfis astuda järgmiseid samme. Väga tähtis on aru saada, mis on mängija hetketase ning tulevikupotentsiaal; kas mängija on piisavalt valmis pingutama selleks, et jõuda tippu. Mul on mitu erinevat kriteeriumit, mida jälgin ja kuidas mängijaid skaudin, missuguse eesmärgiga skaudin.
Fakt on see, et tippu (räägime absoluutsest maailma tipust) jõudmine on väga keeruline ning nõuab tohutut tööd ja sama palju ka andekust. Väga suureks boonuseks on paks rahakott või siis soov leida vahendid, et ennast proovile panna. Reaalsus on see, et kui pole pappi, siis sõit jääb väga lühikeseks või on vaja lisaks mängulisele poolele ka kõvasti lisatööd teha, et saada vajalikud summad kontole. Olla julge ja võtta riske. Just riske.
Erinevad tiimi tasemed: profid x koondislased x perspektiivikad mängijad x discgolfientusiastid/vanad kalad x noored
Profid x elukutselised discgolfarid
Üldjuhul olen jaganud mängijad 5 erinevasse kategooriasse. Profid ehk mängijad, kes teenivad discgolfiga elatist. Neid on meil tiimis hetkel kolm - Silver Lätt, Albert Tamm ja Kristin Tattar, kes kõik kuuluvad Rootsi kettatootja Latitude 64 profitiimi. Profimängija sissetulek tehase poolt sõltub viiest osast: a) põhipalk, mis on Eesti mõistes viisakas, b) stock ehk varustus ja selle müük, c) boonused võistlustel hästi mängimise eest, d) royalty-d ehk signatuur-kettad ja muu selline, kus iga müügi pealt saab mängija väikese tasu enda fondi ning e) kompensatsioon - reisimine, lennupiletid, majutus, osalustasud. Viimane on mõeldud peamiselt USA-sse reisimiseks. Hästi mängides saavad mängijad ka võistlustel heade kohtade eest kõrgematel PDGA tier-del raha.
See on tehase toetus. Lisaks tehasele on mängijatel ka individuaalsed sponsorid, kes siis toetavad toodete, teenuste ja teatud juhtudel ka rahaga. Kuna profisportlase päevaplaan on aasta lõikes väga erineva intensiivsusega, siis mitmed meie tipud tegelevad lisaks ka oma nii-öelda kommuuni ja fännibaasi kasvatamisega. Olgu selleks DG Academy (Silver Lätt ja Kristin Tattar) eratreeningud, grupitreeningud, nädalamängud, erinevate võistluste korraldamine või Bazooka (Albert Tamm) näitel merchi ehk discgolfikama müük. See on väga mõistlik lähenemine, et oma tulevikku kindlustada ja teenistust tõsta.
Üldjuhul sõlmitakse profimängijatega 1-aastased lepingud, aga kuna viimastel aastatel on olnud tiimides mitmeid muudatusi ning hea hooaeg tekitab sügise lõpus juurde hulgi erinevaid uusi kosilasi, siis on läinud pikemaks ka lepingud. Meie TOP3-ga (Lätt, Tattar, Tamm) on sõlmitud 3-aastane leping, hetkel jookseb teine aasta ning järgmine aasta on ka kindlustatud.
Koondislased x koondise kandidaadid
On üks samm profispordist. Mängijad, kes omavad head potentsiaali olla regionaalselt tipus ning kes mängivad alati kõrgetele kohtadele. Discgolfi Euroopa mõistes kõrgel tasemel mängimiseks ei pea olema profisportlane, sest profileiba jagub vähestele. Seega igapäevatöö kõrvalt piisavalt pingutades ja aega leides on võimalik discgolfiga tegeleda kõrgel tasemel ka ilma põhitasuta. Tehasepoolne toetus on üldjuhul võrdeline tasuta varustusega ning heade tulemuste eest on võimalik saada ka boonust. Võistluste osalustasude maksmine seal sees.
Kõik ei saagi profiks ning kõik ei peagi saama profiks on minu arvamus. Kui sa naudid mängu, oled andekas, siis elus on palju rohkem kui discgolf. Naudi mängu, saa osa tiimist, sea mõistlike eesmärke ja ela elu. Profiks saamine ei tohi olla prioriteet number üks, sest siis kaob mängu võlu. Kindlasti tasub vaadata ka passi, sest mida noorem sa oled, seda vähem on erinevaid lisakohustusi - pere, lapsed, töö ja muu. Discgolfi areng viimastel aastatel on armutu ehk uut verd tuleb nii palju peale. Konkurentsis püsimiseks ei piisa sellest kui käid iga päev mängimas ning loodad oma andele ja heale õnnele.
Süsteemne treenimine, psühholoogiline ettevalmistus, tervislik toitumine ja kõik sinna kuuluv saavad aina tähtsamaks. USA-s on olukord selline, et iga nädal kerkib tabeli tippu mõni uus nimi, kellest pole varem keegi midagi kuulnud. Iga aasta muutub 1 viske hind aina suuremaks ning kui sa ei mängi kõiki ringe -10 kanti, siis pole TOP6 üldjuhul asja. Välismaal ehk Euroopas mängimine on samm üks. USA's mängimine ja seal tuuritamine on samm kaks. Eesti siseselt mängides on raske võrrelda oma taset tippudega. Koondislane või koondise kandidaat peaks seadma endale prioriteediks välismaal võistlemise ja nii palju kui rahakott seda võimaldab. Kogemusi saadakse just sealt.
Perspektiivikad mängijad x potentsiaal x talent
Igal aastal kuulen Eestis vähemalt 2-3 uut nime, kes viskavad ketast tohutult kaugele, aga jube ebatäpselt ja saan sealjuures soovitusi, et see poiss või tüdruk tuleks kiiremas korras tiimi värvata. Kuna ala areneb kiiresti, siis ala juurde tulevad ka väga mitmed uued näod, mis on ainult positiivne. Paljud neist mängijatest on sellised, kes on varem tegelenud mõne teise alaga ning olnud ka eelneval alal piisavalt andekad, et osa oskustest ja kehalisest ettevalmistusest üle tuua discgolfi. Näiteks Albert mängis enne Eestis tipptasemel sulgpalli, mitmed tennisistid on tulnud üle discgolfi, kus on võimalik rakendada tennisega seotud tehnikaid ja nii edasi.
Potentsiaali on olnud paljudel mängijatel kõvasti rohkem kui on realiseeritud ja see on täiesti normaalne nähtus, sest valim on piisav ning elu teeb omad korrektuurid. Suure entusiasmiga peale tulles kaovad mitmed talendid mingi hetk ära, elu on vaja ka elada. Discgolfi saab mängida ka harrastustasemel, mis on täiesti okei.
Rääkides talentidest, enda skautingu kogemusest, kas sa oled ülim talent ja suudad oma baastaseme välja mängida 1-2 aastaga või siis oled talent, kes on kõva töörügaja ja kes suudab oma PDGA reitingut kergitada paarikümne punkti kaupa aastas. Sadu mängijaid analüüsides on fakt see, et kui talent on olemas, andekus ja töökus ka, siis tulemused peaksid tulema suhteliselt kiiresti. Näiteks Hannes Kurn, kes hetkel küll on sõjaväes, omab seda potentsiaali, et tulla ja teha. See ja järgmine hooaeg on tema karjääri osas discgolfis kriitilised. Kui ta suudab astuda mitte ühe, vaid kolm sammu edasi, siis võib öelda, et siit tuleb, küsimus on mehes endas. Väga kõrge potentsiaaliga on hetkel Prodigy Euroopa noormängija Mathias Villota. Tema puhul on küsimus - kas jalgpall Pärnu Vapruses või discgolf Team Prodigy's?
Soomes tuleb talente peale oluliselt rohkem kui meil. Miks? Sellepärast, et sealne discgolfi kultuur on kuskil viis aastat meie omast ees ning turu maht ning mängijate arv kordades suurem. Soome on Euroopa mõistes discgolimeka, mängija väga kiire tõus ja sama kiire langus on seal tavapärane. Igal aastal Soome meistrivõistlustel on häid tulemusi tulistanud noored perspektiivikad mängijad - Vikström, Anttila ja teised. Vanadel ässadel on igal aastal aina raskem tippkonkurentsis püsida, kui ettevalmistus ja treeningmahud pole piisavad. Vana rasva pealt pikalt ei sõida. Vähesed on seda suutnud - esimesena tulevad meelde vanake Hirsimäki ja Prodigy Euroopa esikahur Seppo Paju.
Discgolfientusiastid x vanad kalad
On valitud mängijad, kes omavad teatud kogukondades arvamusliidri rolli ning on hingega discgolfi juures. Nende mängijate panus Eesti discgolfi arengusse on meeletu ning neid mängijaid tuleb hoida enda ümber. Neil on kogemus, neil on ajalugu, neil on teadmised ja neil on austus mängu vastu.
Alati ei pea olema tonnine vend, et kuuluda tiimi. Kui sul on teised tugevad küljed, siis oled sa juba väga tugev kandidaat. Korraldad võistluseid, vead klubi, arendad regiooniti discgolfi, ehitad radu, aitad ja panustad või siis oled sotsiaalmeedias tugev. Kõik need punktid annavad väga palju juurde, et tiimi saada. Kuna 99% discgolfimängijatest on harrastajad, kes naudivad mängu ja kogu protsessi, siis on just nemad, kes kujundavad ka suures pildis kogu Eesti discgolfi kultuuri.
Noored x vihased
Noortega on seis kahetine. Meil on mitmeid andekaid noori peale tulemas nagu Mathias Villota, Roland Kõur, Martin Pugast ja mitmed teised. Neid andekaid noori on olnud ka varem - Maico Rimmel, Kasper Pisa, Robin Lepik jne., aga kuna noortel on lisaks discgolfile veel teisigi harrastusi ja hobisid, siis on täiesti normaalne nähtus see, et täisealiseks saades või aja möödudes valitakse mõni teine jumal keda teenida. Nii on läinud ka mitmete endiste noormängijatega, kes on valinud teise tee.
Selleks, et noorte seas tekiks tihedam konkurents on EDGL koostöös EOK-ga ette valmistamas treenerikutse standardeid, mis esimesel etapil koostatakse kahele, alustava treeneri tasemele. Tänu antud EOK tasemetele on võimalik tulevikus ametlikult luua erinevaid discgolfi treeninggruppe noortele, saada riigilt toetusi, pearahasid ning maksta sellest treeneritele motiveerivat palka. Loodan, et esimeste litsentseeritud treeneriteni jõuame juba järgmisel aastal kui mitte varem. See on kindlasti võtmekoht ala arengus ning noorte massilises kaasamises.
Loomulikult ei piisa ainult paberist, siin tuleb noorte jaoks teha ala piisavalt ägedaks, et iga teine noor mõtleks selle peale, kas täna lähme kettaid loopima? Konkureerime siin Eesti tipp alaliitudega - jalgpall, korvpall, jne. Hetkel veel on juuniorite klass küllaltki hõre, aeg lendab ning vanust tuleb aina juurde, mille tõttu täisealiseks saades MPO-sse või FPO-sse üle kolimine pole nii meelakkumine kui juuniorites paugutamine. Näiteks MJ18 üleminek MPO-sse on nii mõnelgi talendikal noorel löönud pildi kõikuma ning soovitud arengut ja läbimurret pole saavutatud. Samas tunneli lõpus paistab valgus ning Eesti discgolf on hetkel olenemata pandeemiast väga heas kasvutempos.
Küsin uuesti. Kes on järgmised Albert Tammed, Silver Lättid, Kristin Tattarid või Mathias Villotad?
Soosivat taganttuult!
Silver
Fotod: Joosep Martinson - Eesti meistrivõistlused discgolfis 2020.