Ma mäletan aastat 2013 kui mu töökaaslane mulle esimest korda seda kettavärki põhjalikult tutvustas, et selline ketas lendab sellise viskega sinna korvi. Selge, tundub maailma kõige igavam mäng olevat. Töökaaslane, kelle nime jätan siinkohal anonüümseks lasi vanal heal Nõmme rajal tiire hommikusöögist õhtusöögini kaaslasteks sellised staarid, kes nüüdseks meie riigi tippmängijad ja discipoodides tegijad. Isegi vana Nõmme esimene pidavat tema “kontor” olema (jah, see sama helilooja härra nimekaim).
Ma tundusin ainuke imelik produkt tollases tööseltskonnas, kes selle mänguga kaasa ei läinud. Aeg keris siis umbes 4 aastat edasi kuni üks kord avastasime oma väikese seltskonnaga, et just nüüd on aeg minna seda kaua keritud discivärki proovima. Teadmata üldse, mis asja ma loopima pean ja kuhu suunas olime me ikka targemad kui teised kokku. Vaatasime kiirelt üle, et Prismas on mingi odav 10 eurone komplekt müügil: üks terav ketas, mis lendab vist ise ilgelt kaugele, üks veits lamedam asi ja siis lõpuks mingi eriti lame plönn, millega ei osanud algul midagi teha. Koera ka ei olnud, kellele seda visata, seega jätsime need lamedad asjad esialgu pagassi.
Nii, varustus olemas, mehed-naised hakkamist täis ja võtsime sihi Valgehobusemäele. Ei mingit “algajatele mõeldud rada”. Esimene rada oli seal toona üle mingi lombi, selle jätsime heaga vahele. Mitte, et meie ego oleks arvanud, et me sellest üle ei viska, ei-ei, vaid me niisama arvasime, et oleks tore alustada teiselt rajalt. Kiire ülevaade teadetetahvlilt, et kuidas visata ja lets go. Astusin viskealale, võtsin selle eriti terava servaga ketta, korralik spin kõhu alla ja teele see asi läkski. Esimesed 10 meetrit oli tunne nagu see taldrik paneb nüüd Soome ajama kuni juhtus midagi. Mingi müstiline “jumala käsi” ajas selle ketta hoopis püsti, siis pani nagu meteoriit taevast alla ja veeres mööda maad järgnevad 10 meetrit edasi. Selge, esimesed 20 meetrit olid sellega läbitud, umbes 100 meetrit veel minna. Olgu ära mainitud, et minu 20 meetrit oli teiste seltskonnaliikmete seas parim vise - like a boss!
Ega väga täpselt enam ei mäletagi neid visete arvu, meenutas nagu bowlingutablood. Ühte rada tean küll, see mis tuli hobuserauakujuliselt metsast välja lagendikule ja sealt edasi üles mäkke, par 5 rada oli. Lõpetasin selle Rally Estoniat meenutava ettevõtmise sellel ainsal rajal 42 viskega. Olin veel hästi õnnelik selle üle, nähes et ülejäänud kamraadid alles kerkivad sealt mäest üles, 5 meetri kaupa. Peale seda pikka päeva jõudsime õhtul koju. Sain aru, et kui see, mida me nüüd päev läbi teha üritasime on discgolf, siis on ikka väga jama see asi.
Miski nagu jäi kripeldama. Hakkasin YouTube-st vaatama seda asja, nägin, kuidas mingi Paul, kes maailmas ilgelt raha kokku ajas sellega ühes videos seda ketast keris - vau, tundus nii lihtne! Tol õhtul vaatasin päris pikalt erinevaid videosi, tehnikat, stiili, kettaid, põhimõtteid, reegleid. Taipasin, et see nikerdis, mida me eelmine päev tegemas käisime, meenutas pigem mööda metsa ja maad plastikrataste tagaajamist kui discgolfi. “Aega võttis, aga asja sai” oli töökaaslase reageering kui kuulis sellest, et hakkasin tundma huvi selle mängu vastu. Ta orgunnis läbi kiisupoe mulle esimesed kettad, milleks olid Latitude64 Saint ja Mercy ja läks taas lahti see teema.
Seekord olin natukene targem ja üritasin meeleheitlikult seda eeskäe asja edasi arendada. Sattusin juhuslikult nägema üht videot Valgjärve võistluselt, kus härra Lätt pani sellise puraka üle lagendiku, maandus kuskil 150 meetri peal - niimoodi siis tehakse seda eeskäe asja. Ketas oleks nagu õhus uinaku teinud, sest härral oli isegi aega karjuda ees olevatele mängijatele, et nende poole lendab granaat! Arvasin, et kui esmalt ära õppida see stiil, mis kõige lihtsam tundub, siis oleks mingi põhi all ja hea edasi minna, aga noh, mida päev edasi, sain tii-ala peal aru, et ei ole minus seda Lättilikku eeskäe võlurit. Eeskuju on hea, aga seal mängus peab siiski jääma kindlaks iseendale ja tegema seda, mis endal kõige paremini välja tuleb. Ütles ka kiisupoe boss mulle putteri valimisel: “Võta see, mis kõige paremini kätte sobib, mis ühele sobib, ei pruugi sobida teisele!”
Tegin tollal ka oma esimese nädalamängu. Arvasin, et olen kunn valmis ja it’s time to shine. Nagu ikka sai valitud parim rada, kus algaja heameelega tuleb ja lahkub - Kiiu. Mängust nii palju, et jah, tulin heameelega, lahkusin ka heameelega, mis sest, et rida oli punasem kui Nõukogude lipp. Olin puulis mängijatega, kes selgitasid mulle vigu ja kuidas võiksin neid vältida. Panin päris suure info kõrva taha ja see andis edasiseks individuaalseks õppimiseks hoogu juurde. Lisaks käisin abikaasaga Silveri ja Kristini trennides, kus saime mõlemad tohutult palju abi oma mängu paremaks muutmises. Suured tänud neile!
Nüüd ma siin olen, iga vaba päev või aeg, mis kolme lapse kõrvalt üle jääb, leiab mind rajalt. Proovin pere rajale kaasa võtta nii palju kui saan, seltsis segasem. Ühesõnaga, see mäng on fun kui suudad olla kõrgem kui sinu sisemine alfaisane, kes loomulikult nõuab iga viskega, et paneksid Alpsile ka kotti. Nüüdseks olen oma 9-aastase poja ka nakatanud selle hullusega, kes aeg-ajalt vanamehele rajal näitab, kumb see tegija on. Loodetavasti astub õige pea ka abikaasa taas tii-alale, et oma lemmik ketas, Kristinilt saadud blank Opto Sapphire, lendu lasta.