Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Jaanus Väljamäe: Kuidas ma avastasin või leidsin discgolfi (Episood 2)

Jaanus Väljamäe: Kuidas ma avastasin või leidsin discgolfi (Episood 2)

Päris discgolfiga tutvusin ühel kehalise kasvatuse õpetajate suvisel koolitusel – see oli 18 aastat tagasi. Olen kehalise kasvatuse õpetaja olnud 40 aastat. Eriala valisin seepärast, et mind on sport huvitanud lapsest peale. Sündisin ja kasvasin Haapsalus ning loomulikult alustasin sportlaseteed Haapsalu 1. Keskkooli 2. klassis vehklejana. Tegelikult mulle vehklemine ei meeldinud, kuid sel hetkel ei olnud muid valikuid. 5. klassis tuli kooli noor kergejõustikutreener ja sinna trenni ma kohe ka läksin. Kergejõustik mulle meeldis, kuid tegelikult kuulus mu süda korvpallile, ent seda trenni Haapsalus minu ajal ei olnud. Kehkaõpsina huvitavad mind erilised mängud – lisaks tavapärasele korvpallile, võrkpallile, jalgpallile ja väravpallile õpetan oma õpilastele pesapalli, Ameerika jalgpalli, kriketit, lauatennist, sulgpalli ja viimased 10 aastat ka discgolfi.

Tulles aga alguse juurde, siis sellel ammusel koolitusel ei osalenud ma õpetajana, vaid koolitajana. Õpetasin pesapalli ja Ameerika jalgpalli koolivariante. Koolituste vahel aga osalesin teistes põnevates tundides. Üks, mis kohe minu tähelepanu köitis oli discgolfi tutvustus. Kohale olid tulnud kaks härrasmeest Soomest, kellel olid kaasas mõned korvid ja loomulikult ka kettad. Kes need mehed olid või mis klubi esindasid, ma enam ei mäleta, kuid see oli see hetk, mil ma esimest korda sain õiget ketast käes hoida ja visata. Soomlased panid kohalikku parki 3 rada üles ja korraldasid ka väikese võistluse. Päris mitu korda sai seda lühikest rada mängitud ja selgus, et polegi nii lihtne ketast täpselt visata. Igatahes, esimeseks ma ei tulnud ja see „kripeldab“ hinges siiani.

Järgmine kohtumine discgolfiga oli mõned aastad hiljem Jõulumäel, kus toimusid kehalise kasvatuse õpetajate suvekoolitused. Kas 2005. või 2006. aastal (Pärnu poisid täpsustavad) avati Jõulumäel discgolfi rada. Siis sai tehtud päris rajal esimene ring. Administraatori käest sain punase sussikoti, milles oli kolm ketast (putter, keskmaa ja draiver) ja rõõmsalt metsa. Neid ringe kogunes ikka palju, küll üksi, küll mõne kolleegiga. Vaba aja sisustamisega ei olnud mingit probleemi. Viskeid tuli palju, sest visketehnikast ei teadnud suurt midagi. Eks tagantkäega sai tunnetuslikult loobitud. Kuna teised olid samasugused, siis oli põnev ikkagi.

Kuidas ja millal ma nägin esimest korda päris mängijat, sellest järgmises looss.

Foto: Joosep Martinson