Enamik on jõudnud discgolfini mõne oma sõbra kaudu, kes meid rajale kaasa haarasid ning sellega meisse discgolfi pisiku süstisid. Kuulun minagi nende hulka, sest eelmise aasta suvel sai sõbra üleskutsel ühel Põlvamaa rajal esimest korda kettaid lennutatud. Alustades sõprade keskel, kes olid selle mängu enda jaoks hiljuti avastanud, ei tule miski iseenesest, vaid pigem proovimise, katsetamise ning eelkõige eksimuste kaudu. Olles algajad, läks meil omajagu aega, et reeglid endale selgeks teha ning meelde jätta, kuidas rajal mingis situatsioonis käituma peab. Siinkohal oli palju abi Margiti kanali videotest. Palju keerulisem oli sotti saada terminitest “ketaste üle- ja alastabiilsus”. Alles hiljem mõistsime, miks üks minu fairway draiveritest ei lennanud kohe mitte nii nagu oleksin tahtnud, vaid lebab nüüd hoopis Raplas ühe tiigi põhjas.
Kindlasti on võimalik seda protsessi koolitustega kiirendada, ent just alustanud mängijana ei mõtle kohe koolitustele raha kulutamisest, vaid pigem sellest, kas raatsib endale teise või kolmanda ketta osta. Kui nüüd aus olla, siis see viimane mõte on jäänud vähemalt minul kuni tänaseni alles, lihtsalt ketaste hulk kasvab - ei tea, kas seda kahekümne kolmandat ketast on ikka vaja? Paratamatult tuleb sammud poe poole seada pärast nii-öelda õppetundide saamist, sest toda Rapla tiigi ketast niisama lihtsalt üles ei leia.
Selliseid meeldejäävaid juhtumisi on olnud veel ja veel, mõni õnnelikum kui teised. Algul ei suutnud ära mõistatada, miks üks või teine ketas vahepeal täiesti teistmoodi lendab kui varem. Kui antud valearvestus juhtub suure platsi peal, ei jõudnudki sellel pikalt peatuda, süüdistasime enda vale visketehnikat, mis tuleb tunnistada oli osaliselt küll tõsi, ent tegelikke põhjuseid tuli hoopis mujalt otsida. Kui aga taoline “võtan-fairway-draiveri-ja-panen-sisse-nii-palju-jõudu-kui-torust-tuleb” kuskile sügavasse võssa lendas ja otsimiseks kohati isegi tunde kulus, siis oli parajalt aega mõelda, kuidas ometi see vise nii valesti sai minna. Just sellised pikad otsimised tekitasid vajaduse mõista, mille poolest kettad omavahel erinevad, mida need numbrid ketastel praktikas tähendavad ning kuidas tuul ja viske tugevus ketta lendu mõjutavad.
Infot, mida selgeks teha, tundus algul olevat palju, ent põhitõed, et vastutuult visates peaks võtma pigem ülestabiilsema ketta ning taganttuult visates hoopis alastabiilsema, muutis discgolfi meie jaoks täielikult. Tuli ka arusaam, et kettaid, mis pole selleks mõeldud, ei tasu maksimaalse jõuga välja rebida, sest distantsi võib ju sellise viskega õnne korral tulla, ent suuna üle kontroll puudub. Toore jõuga teele pandud ketas ei näidanud mingeid hajumise märke ning tuli leppida nõgestes sumpamise või metsaradade puhul kolm korda vastu puud viskamisega, et tihnikust tagasi välja pääseda. Mõistsime, et oma jõududega areneme liiga aeglaselt ja kohati ka vales suunas ning tuli appi võtta vähe kogenenumad mängijad. Alles nendega koos rajale minnes nägime, kuidas discgolf päriselt käib.
Ajapikku ongi arusaam mängust ja ketastest suurenenud, ning kui varem oli discgolf väga lihtne - võtan tiialalt visates oma kiire ketta ning putteriga panen topsi, siis nüüd on kettaid rohkem ning valik seetõttu raskem. Siiski pole esmatähtis ketaste hulk, vaid iga alustav discgolfar peaks selgeks tegema enda ketaste lennujooned ning kuidas nad käituvad erinevates ilmastikuoludes. Võin enda kohta öelda, et õppimisruumi on veel palju, ent täielik kaiff on see kui vise õnnestubki täpselt nii nagu plaanitud. Lisaks veel juurde ka hasart, et äkki järgmine kord õnnestub üks holar ka panna.
Näeme rajal!