Tasuta SmartPOST igale tellimusele

Keiti Tätte: järgmine hooaeg näeb mind USA-s sama palju kui see hooaeg

Keiti Tätte: järgmine hooaeg näeb mind USA-s sama palju kui see hooaeg

Viimati tegime pikema küsimusteringi Keiti Tättega käesoleva aasta alguses, mil ta oli värskelt sõlminud 2-aastase profilepingu Rootsi tehasetiimi Latitude 64-ga ning oli vähem kui kuu aja pärast võistlushooajaks USA-sse lendamas. Millest tookord juttu oli, saad meenutada siit: https://discgolf.ee/blogs/news/keiti-tatte-minu-kolm-go-to-ketast-on-pure-trust-ja-grace

Nüüdseks on Keiti esimene hooaeg USA-s läbitud ja paras aeg teha üks kiire kokkuvõte!

Viimati tegime Sinuga põhjalikuma kokkuvõtte veidi vähem kui aasta tagasi. Vahepeal on palju juhtunud. Milline oli Keiti siis ja milline nüüd? 

Kõige rohkem tunnen, et ma olen julgem ja enesekindlam. Selle aasta jooksul on olnud nii palju uusi kogemusi ja hirme, mis on ületatud. Mäletan nii hästi kui suur oli minu hirm kui pidin koroonasse haigestumise tõttu esimesel reisil üksinda USA-sse järgi lendama või kui sain 8 tundi enne kolmandat reisi teada, et Kristin ja Silver ei saa haigestumise tõttu tulla ja peame Kaidiga kahekesi minema. Ma olin ausalt nende mõlema olukorra peale täiesti paanikas. Aga nüüd neile tagasi vaadates saime ju ilusti kõik kõigega hakkama ja ei olnudki midagi hullu. Kuidas tunned, et on vahepeal muutunud Sinu mäng (nii füüsilise kui vaimse poole pealt)? Mille puhul tunned, et oled tugevamaks saanud, mis vajaks veel lihvimist ja tähelepanu?

Tunnen, et kui ennast hooaja keskmeks käima sain, siis draivide täpsuse ja stabiilsusega jäin peaaegu iga mäng väga rahule. Enamasti tõi minu skoorile lisaviskeid just ebastabiilsus putil või siis väga rumalad ja läbimõtlematud vead. 

USA-s olles sain kiiesti aru, et draivi pikkus peaks ikka natukene pikem olema, et endale rohkematel radadel birdie võimalusi anda. Ma teadvustasin endale, mida ma pean muutma ja lihvima, et distantsi juurde saada, kuid keset hooaega ma sellega kahjuks tegeleda ei saanud. Vaimse poole pealt tekkisid sel aastal mingid seletamatud hirmud, mida varem pole niimoodi esile kerkinud. Kui saigi esimesed ringid hästi mängitud, siis tekkis viimastel ringidel tihtipeale hirm kõike ära rikkuda ning see muidugi segas mängu keskendumist väga palju.

Kuidas jäid käesoleva hooajaga rahule ja kuidas selle kokku võtaksid (parimad tulemused, suurimad altminekud)? 

Ma tahaks öelda, et jäin rahule, aga südames ikkagi kripeldab. Ma tunnen, et mul olid olemas kõik oskused, et veel paremini mängida, kuid tihtipeale enda rumalad eksimused või hirmud said saatuslikuks. 

Enda parimateks võistlusteks pean USA naiste meistrivõistluseid, Ledgestone Open-t ja kõige rohkem jääb mulle sellest aastast südamesse Green Mountain Championship, mis kuulus Pro Tuuri Playoffide hulka. Pärast kahte ringi olin 22. kohal ning sellega ma 4. päevale peale ei oleks saanud. 3. ringil võtsin ennast kokku ja mängisin 17. positsioonile ning sellega tagasin koha ka viimasel päeval. Viimane päev jooksis mäng eriti hästi ja tõusin lausa Top 10-sse. 

Mis Sind selle hooaja juures enim üllatas – nii positiivselt kui negatiivselt?

Mind üllatas väga, kui suur on USA-s discgolfi fännide kogukond ja kuidas ka minul tekkis nii palju kaasaelajaid, kuigi ma ju otseselt midagi ei võitnud. Kui aasta keskel tulid kõik autogrammi küsima, sest ma olin üks võistlevatest mängijatest, siis hooaja lõpuvõistlustel tuldi juba konkreetselt „Hi Keiti, can you sign my disc?“ Niiiii paljud inimesed teadsid mind nimepidi ja see üllatas mind väga. 

Negatiivse üllatuse all ei tule ühtegi mõtet pähe.Keda näed hetkel oma suurimate konkurentidena ja miks?

Ei oska siin kedagi eraldi välja tuua. USA Pro Tuuril mängib väga palju häid mängijaid. 

Olles nüüd omajagu USA-s mänginud – kuidas võrdleksid USA ja Euroopa discgolfimaastikku?

Neid kahte omavahel võrreldes on ikka näha, et USA on meist eespool. See on ikka päris ulme, mis korralduse Disc Golf Pro Tour see aasta tegi. Kui suur on see tiim, kes iganädalaselt nende võistluste korralduse taga on, pressikonverentsid, üleüldse meedia pool ning see raha, mis nad iga võistlus auhinnafondi kokku ajasid, täiesti ulme! Mängijate poole pealt ei saa kindlasti öelda, et ameeriklased oleks paremad kui eurooplased. Neil on lihtsalt arvuliselt rohkem professionaalseid mängijaid. Ja sellepärast ongi Euroopas mängides alati kergem Topp 3-e jõuda. 

Kuidas on Sinu arvates üleüldine discgolfimaastik viimase aastaga arenenud/muutunud ning mida näed lähitulevikus veel juhtumas?

Areneb ikka tohutu kiirusega. Arenevad nii mängijad, võistluste korraldajad, ala populariseerijad, sponsorid. Kristini selle aasta rekordiline võiduraha on selle suureks näiteks. Ja ma usun, et see on alles algus.

Viimases küsimused-vastused voorus tõid välja mitmeid lemmik kettaid nagu Medium Pure, Grand Trust ja Grand Grace. Kas vahepeal on mõni „vana“ asendunud uuega või on ehk mõni täiendav lemmik tekkinud?

Mulle endiselt meeldib Purega puttida ja ei näe, et see lähiajal kuidagi muutuks. Trust oli mul tegelikult päris vähe aega kotis. Lemmik keskmaakettaks on mul tegelikult ammu olnud Core ja sel aastal lisasin ka Claymore. Mõlemad on väga head sirgelt lendavad kettad. Ka Grace-i kasutan palju oma põhidraiverina, kuid väga suures osas domineerib seal kõrval ka Rive, olles tuulise ilmaga natuke usaldusväärsema stabiilsusega. 

Kolm 2022. hooaja saavutust, millega enim rahule jäid? 

Eesti Meistrivõistlused 3. koht – see aasta polnud Eestikad üldse minu aasta. Kuid pärast väga raskeid võistlusringe viimase ringi pealt endalegi üllatuseks ikkagi poodiumile jõuda – uskuge mind, ma pole vist kunagi 3. koha üle nii õnnelik olnud. 

European Open – mängida nii prestiižikal võistlusel peale esimest ringi liiderpuulis – see oli minu jaoks väga suur saavutus .

Kutse USDGC/Throw Pinkile – see oli mu üks peamisi hooaja eesmärke. Pro tuur jagas peaaegu igal etapil 2-le naisele kutse. Ma ostsin enda viimasele reisile lennupiletid tagasilennuga peale Throw Pinki, kuigi mul polnud veel pääset. Ja kohe järgmine nädalavahetus peale Eestikaid toimus Ledgestone Open, kus mängisin väga hästi ja teenisin 9. kohaga endale kutse.Kas oled juba jõudnud mõelda järgmisele hooajale? Millised on ootused sellele?

Mõtted kibelevad juba väga järgmise hooaja peale, aga üritan praegu natukene aju puhata ja sellele mitte mõelda. Kindel on see, et järgmine hooaeg näeb mind USA-s sama palju kui see hooaeg.

Fotod: DGPT