Maria Liivamägi oli aastaid Discgolf.ee turunduskunn ja lõi Eestis laineid oma eestkäevisetega, korraldas naistele suunatud "Rajal ainult naised" võistlust ja arendas üldiselt Eesti discgolfiskenet. Käesoleva aasta kevadel aga jättis ta meid maha ja põrutas Ameerikasse. Mis ta seal tegi, uurime otse allikalt!
Sa pühkisid märtsis Eestimaa mulla jalgadelt ja läksid Ameerikasse. Miks ometi?
Kes mind pikemalt on tundnud, teab, et ma olen tegelikult üpriski eestimeelne ja juba paaripäevased reisid Euroopasse on mulle piisavad ja koduigatsus on kiire tekkima. Aga üks hetk hakkasid mu ees avanema uksed ja võiks öelda, et ka aknad ja seda selliselt, mida ma isegi ei osanud oodata ega tegelikult ka tahta.
Kuigi Silver Leetma oli mulle juba sada aastat rääkinud mitmetest ideedest ja võimalustest, kuidas ennast erinevatest külgedest discgolfimaailmas proovile panna ja seda mitte ainult meie oma Eestis vaid just ka üle ookeani USA-s, oli mul kuklas ikka alati väike aga.. või et ah, mis mina, nagu meil eestlastel ikka kombeks on.
Pärast esimest võistlusreisi USA-sse nägin oma silmaga päris discgolfimaailma ja just seda poolt, kuidas kogu pro-tuur on üles ehitatud, millised on mängijad, kuidas nad toimetavad, kuidas ja millest elavad, mis on nende võimalused ja mis ka kaasnevad kohustused. Kuidas toimetavad näiteks ka tehasebrändid, mis on nende ootused mängijatele. See kõik pani mu peas kokku ühe suure pildi ja uued võimalused enda teostamiseks paistsid järjest erksamad.
Kokku käisin USA-s tuuril kolmel korral ja pikim aeg oli enne MM-i augusti keskelt kuni oktoobri lõpuni, mis tähistas ka hooaja lõppu. Ühtlasi külastasin 31 erinevat osariiki + Kanada ja seda tegelikult vähem kui 8 kuuga. Mina, kes reisimisest väga suurt lugu ei pidanud!
Millega sa seal tegelesid?
Võiks öelda, et olin Hunt Kriimsilm! Mängisin ja võistlesin nii palju kui võimalik ja samal ajal püüdsin ennast täiendada igal võimalusel nii meediavaldkonnas, aga ka turundusvaldkonnas.
Kokkuvõttes vōib öelda, et kui teised tegelesid treeningu või vabaaja veetmisega, tegelesin mina kellegi teise sotsiaalmeedia või contentiga, kas siis kaamera taga filmides või arvutis monteerides. Ja kui avanes võimalus võistelda, siis tuli ka kettad jälle välja otsida.
Kas sul oli ka varasemalt kokkupuudet sellises mastaabis videosisu tootmise ja monteerimisega või on see olnud rohkem töö käigus õppimine?
Sellises mastaabis oli kindlasti töö käigus õppimine, sest praegusel juhul oli tegemist mahukate filmimis- ja monteerimistöödega, mis pidid valmis saama kindlateks aegadeks ja selleks oli üldjuhul 1-2 päeva. Muidugi ei teinud ma seda kõike üksi ja tegelikult kõik võimalused ja koostööd tulid läbi Joey Temali.
Varasemalt olin siiski nii video tootmise kui ka monteerimisega sina peal olnud, lihtsalt natuke teises võtmes ja väiksemas mahus.
Namedrop’i veits - millistele discgolfimaailma suurnimedele sa sisu tootnud oled?
Meie esimeseks väljakutseks oli Calvin Heimburg ja ülesandeks sotsiaalmeedia haldamine läbi hooaja. Niipea, kui avanes võimalus soetada kaamera, sai esimeseks suuremahuliseks projektiks Holyn Handley ja Ella Hanseni treeningringid. Kohe pärast nendega tehtud esimest videot tekkis juurde ka Ricky Wysocki, kellega sai üles filmitud treeningringid nii USA-s kui ka Euroopas. Kolmandaks suureks projektiks, mis ilmselt ka suurim, kujunes välja MVP ehk Simon Lizotte, Eagle McMahon, James Conrad aga näiteks ka Silva Saarinen.
Lisaks on külalismängijatena kaasa löönud ka Paige Pierce, Aaron Gossage ja Ezra Aderhold. Organisatsioonide poole pealt tooksin välja ka Uplay!
Kellega kõige tihedamalt koostööd teete?
Calvin Heimburg, Holyn Handley, Ella Hansen, Ricky Wysocki, Simon Lizotte ja Eagle McMahon.
Kas mõned discgolfimaailma staarid käituvad ka nagu staarid või on nad lihtsalt tavalised inimesed, kes oskavad kettaid hästi lennutada?
Mulle tundub, et mida tavalisemalt sa “suurtesse” mängijatesse suhtud, seda tavalisemalt nemad ka sind võtavad. Ehk kui käituda nagu fangirl, siis sind võetakse ka lihtsalt fännina. Ja noh, muidugi ka see, et kui sa ikkagi iga päev pead nende “staaridega” tavalistest asjadest rääkima, siis nad ei tundu sulle enam endast nii erinevad. Aga kindlasti enamus mängijate “päris mina” avaneb kõige rohkem oma kodustes oludes ja sel hetkedel kui kaamerad ja fännid ei vaata.
Milline su nädal tavaliselt välja näeb?
Elu tuuril ilmselt peabki nädala kaupa võtma ja tegelikult iga nädal on peaaegu copy-paste eelnevast. Kui just pole tegemist off-week'iga.
Aga meie nädalaplaan kujunes läbi hooaja järgmiselt:
Esmaspäeviti pakime asjad kokku ja reisime järgmisesse sihtkohta. Tavaliselt pidi sõitma hakkama juba üpriski vara, sest uue nädala treeningringide filmimised algasid samal päeval ja seda reeglina koos Rickyga.
Teisipäeva pühendasime tavaliselt Holynile & Ellale ja kolmapäeva MVP-le. Vahepeal sattus ka 2 videot ühele päevale.
Kui esmaspäevane videomaterjal minuni jõudis, pidi see teisipäeva hommikuks valmis olema selliselt, et nupuvajutusega saaks juba avalikustada. See tähendab seda, et ühe päevaga pidi kogu materjal olema filmitud, arvutisse imporditud, monteeritud ja ka exporditud, et järgmisel hommikul saaks juba järgmisele videole keskenduda. Ja nii kolm päeva järjest!
Sinna kuskile mahtus iganädalaselt veel ka Calvin ja kui ka endal oli võimalus võistelda, pidi lisaks leidma aega, et ka ise treeningringile jõuda.
Tavaliselt neljapäeval algasid esimesed võistlusringid, mis kestsid pühapäevani. Need olid need päevad, kus õhtupoolikutel sai natukene hinge tõmmatud või ümbruskonnaga tutvutud, kuniks jälle saabus esmaspäev ja kogu trall algas otsast peale.
Discgolfi pro tuuri saab minu meelest iseloomustada sõnaga rändtsirkus! Ilmselt seetõttu, et kogu see tavaar, mida pro tuuri staff, müüjad ja mängijad iganädalaselt kaasas veavad, üles sätivad ja siis maha võtavad ja suurte treileritega järgmistesse võistluspaikadesse transpordivad, on omaette vaatepilt!
Kuidas Ameerika eluga kohanemine läinud on, kas on mingeid suuri kultuurišokke ka olnud?
Tulles Euroopast ei ole see tegelikult maailma kõige lihtsam. Minule ilmselt kõige keerulisem oligi leida endale tuttavaid toite või lihtsalt kiiret snäkki, mis poleks sulle igal moel kahjulik. Kui Eestis piima ostes eriti pead ei pea vaevama, siis seal pead päriselt lugema, mis sinna pakendisse sisse on pandud. Ja see oli nii iga asjaga, mida ostad. Ei ole päris nii, et lihtsalt haarad suvalise ettejuhtuva või kollase sildiga! Tavaline piim kehtib seal muide kuu aega. Kuu aega!?
Teiseks suureks “šokiks” oli minu jaoks kodutute arv, mis kindlasti suuresti silma hakkab. See on piirkonniti muidugi nii erinev ja mõni osariik tundub seetõttu ka oma olemuselt juba väga eemaletõukav, teisalt mõni teine osariik (enamasti East Costi originaalosariigid) tunduvad täiesti teine maailm ja palju kodusemad!
Ps! Kütusehind on kolmandaks asjaks, mis seal konkreetselt šokeeriv on ja seda heas mõttes. Ilmselt rohkem kui poole odavam kui meil. Ja kindlasti peaks ära mainima sealse looduse, vot see on võimas!
Kuidas sa viisaküsimuse lahendanud oled, mis viisaga oled Ameerikas?
Reisisin kogu hooaja ESTA abil.
Sa oled ise ka mõnedel DGPT etappidel mänginud. Kuidas sul läinud on?
Ilmselt kodust tulemusi jälgides on nii mõnigi mõelnud, et täielik põrumine, aga ma nii karm endaga poleks. See kogemus, mis ma sealt kogu selle ajaga saanud olen, on hindamatu!
Sinna võistlema minnes ei olnud mul kordagi suuri ootuseid, sest tegemist on maailma parimatega. Kui sealsetel võistlustel pääseb naistest võistlema näiteks 40 võistlejat, siis nendest vähemalt 35 on väga head mängijad, kes on enda osaluse eelneva aastaga välja teeninud. Ja kui ma nimetan neid väga headeks mängijateks, siis ei jää nad tippudest oskuste poolest keegi maha. Pea on see, mis võistlusolukorras ette jääb ja see oli ka minul suurimaks probleemiks.
Minule kōige raskemad vōistlused olid just hooaja lõpu poole, kus rajad olid oluliselt tehnilisemad, aga mulle tegelikult sobilikumad. Asja tegi raskeks see, kui sa tead, milleks sa tegelikult suuteline oled, aga endasse usk on umbes täpselt 0.
Mille järgi sa valid, millistel etappidel sa mängid?
Registreerimine DGPT etapile käib nii, et eelisjärjekorras on tour card'iga mängijad ja ülejäänud kohad täidetakse registreerimisetappidega, mis avanevad PDGA reitingute järgi. Siinkohal jään vastuse võlgu, et kui mitu tuurkaarti või silverkaarti eelmisel hooajal jagati, aga tean kindlalt, et MPO-s on populaarsemad võistlused täidetud 95% ulatuses ainult tuurkaardi omanikega. See tähendab, et reitingupõhiselt said registreerida väga vähesed ja vahel mitte ükski.
See mõjutas ka minu valikuid ehk mängisin seal, kus regamisel ruumi jätkus. Mitmed neist sattusid West Coasti radadele, mis on pigem pikad distantsirajad. Nüüdseks olen enamus radu oma silmaga ära näinud ja tean võimalusel paremaid valikuid teha!
Mis on olnud kõige meeldejäävam olukord tuuritamisel?
Etteruttavalt tahaks tegelikult ära mainida, et kogu see koostöö maailma parimate mängijatega on olnud nii vinge! Absoluutselt iga video tegemine on olnud nii tore, ma olen nii palju seda kõike tehes naernud ja kõik need olukorrad ja naljad, mis kahjuks vaatajateni ei jõua ja meie failidesse “musta materjalidena” jäävad on lihtsalt oma eraldi saadet väärt klipid. Aga kuna juba eelnevalt oleme content'i lainel olnud, siis toon siia kaks ägedat juhust, mis nädalaid ja nädalaid meiega kaasas käis.
Tegemist oli meie filmitud harjutusringidega Holyni ja Ellaga, kus üks neist sai oma kanalile esimesed 9 rada ehk F9 ja teine tagumised 9 rada ehk B9.
Meie esimene video nendega oli OTB Openil ja kes mäletab, siis FPO võitjaks tuli Ella Hansen, kelle kanalilt leiate treeningringi B9. Järgmisel nädalal toimus Portland Open, kus Holyni harjutusringi külaliseks oli Paige Pierce, kes sai juhuslikult oma kanalile B9. Mis arvate, kes Portland Openi võitis? Paige Pierce!
Sellest veel järgmisel nädal toimus Beaver State Fling ja juba käisid FPO mängijate seas naljad, et kas äkki saaks Holyni practice round'i kaaslaseks tulla ja äkki saaks ka B9 enda kanalile. Holyn aga teatas kohe, et tema kord on võita ja tema tahab Beaver State B9 treeningringi enda kanalile. Vist ei ole enam suur mõistatus, kes Beaver State Flingi võitis.. Jah, see oli B9 omanik Holyn! Ülimalt tore kokkusattumus ja see kõik juhtus kolmel järjestikusel võistlusel!
Kusjuures pärast Beaverit oli aeg lennata tagasi Euroopasse, kus saaga jätkus Rickyga, kes suutis igal Euroopa etapil mängida rajarekordi! Lõppes see European Disc Golf Festivaliga, mille ta ka võitis. Ja oligi aeg tagasi lennata Ameerikasse.
Sotsiaalmeediast on näha, et sa oled tagasi kodumaal. Mis su off-season'i plaanid on ja kas uuel hooajal näeb sind jälle Ameerikas tuuritamas?
Hetkel naudin niisama olemist! Õnneks saabusin tagasi enne lume tulekut, nii et jõudsin kodus toimetades isegi veel muru niita ja peenraid rohida. Vot see on õnn, mida olin pikalt igatsenud!
Niisama olemine mulle õnneks siiski pikalt ei sobi ja üks discgolfialane idee on juba vaikselt valmimas ja ehk saab juba üsna pea ka teile tutvustada.
Kui rääkida aga off-season'i plaanidest, mis seonduvad järgneva hooajaga, siis veel 100% planeerimisega pole alustanud. Kuuldavasti on discgolfimaailm muutuste lainel ja enne suurte plaanide tegemist kuulan natukene maad.
Treeningute osas suures pildis midagi muutunud ei ole, tööd endaga on palju teha ning tänaseks on juba novembri keskpaik. Seega uus hooaeg pole enam kaugete mägede taga - 3 months to go!
