17-aastane Roland Kõur on viimastel aastatel tõusnud Eesti discgolfimaailma tippu, näidates oma oskuseid nii kodu- kui välismaal. Kuidas aga on noor mängija nii kaugele jõudnud?
Roland avastas discgolfi umbes kaheksa aastat tagasi, kui Vooremäe metsadesse paigutati esimesed discgolfikorvid. "Korvid jäid mulle silma ja sellest ajast alates olen veetnud lugematu arvu tunde rajal, platsil ja puti-greenil," meenutab ta.
Et Roland on kõigest 17 ja pistab rinda meestega, kellest mõnel elukogemust rohkem kui topelt, tekib tahes-tahmata küsimus, et kas ta vanus on talle pigem kasuks või kahjuks? Tema sõnul pole mängimise koha pealt väga vahet, aga kajastuse ja populaarsuse koha pealt kindlasti kasuks: "Rahvale meeldib, kui teistest märgatavalt noorem head mängu teeb."
Head mängu näitas Prodiscuse poolt sponsoreeritud Roland ka juuli lõpus Tallinna Lauluväljakul toimunud Euroopa Discgolfi Festivalil, kui saavutas parima Eesti mehena viienda koha. Ta jäi oma mänguga väga rahule, märkides, et festivali rada oma madalate lagede ja tunnelitega sobis talle ideaalselt. "See kajastus ka tulemuses," ütles ta enesekindlalt. Muide, tänu heale sooritusele sai ta ka kutse USA lahtistele meistrivõistlustele.
Tugeva sooritusega võistlustel kaasneb enamasti ka rahva tähelepanu ning kaamerate ees mängimine. Õnneks Rolandil kaamerahirmuga muret pole. "Tekib kerge pingeseisund ja fookus on ilusti paigas," ütleb ta, lisades, et see aitab tal paremini keskenduda ja oma parimat mängu näidata.
Värskeima reitingu-uuenduse järgi on Roland Eestis nüüd kolmandal kohal. Tema sõnul on selline statistika väga hea tagasiside ja see lisab ainult motivatsiooni. "Võin endale kõrva taha panna, et see, mida siiani olen teinud, on õige," ütleb ta.
Rolandil on sel hooajal selja taga juba 22 võistlust. Et iga võistlus toimub uues kohas, tundub päris keeruline mahutada ühte nädalasse nii reis ühest kohast teise kui ka treeningringid. Noormehe sõnul pole asi liiga hull - võõral rajal mahutab ta iga kord vähemalt 2 treeningringi oma päevaplaani, juba tuttavatel radadel võib piirduda ka ühega. Ja kui eelmisest võistlusest on midagi, mille kallal vaeva näha, siis leiab ta ka selle aja, et käia korra platsil või puttimas ja asjad paika sättida.
Kas selline elustiil ära ei väsita? "Üksikutel võistlustel olen tundnud, et tahaks väikest pausi, aga üldiselt mitte. Ma ei ole kohustatud ühtegi võistlust mängima, vaid see on eelkõige mu enda soov," võtab ta elutargalt kokku.
Samas jagab ta kogemust sel kevadel toimunust: "Enne Copenhagen Openit mängisin 3 võistlust isuga alla oma reitingu ja too oligi ehk üks nendest hetkedest, mil ma ei saanud päris täpselt aru, miks ma üldse läksin kodust eemale mängima." Õnneks aga on elu keerdkäike täis ja ootustele vastupidiselt mängis noormees ~30 punkti üle oma reitingu, lõpetas aasta esimesel Euroopas toimunud Disc Golf Pro Tour etapil jagatud 4. kohal, kindlustas omale pääsme European Openile ja senini suurima rahalise auhinna. "Loo moraal: parimad ringid võivad juhtuda, kui ootad neid kõige vähem," kommenteerib Roland seda saavutust.
Hooaja jooksul on Roland teeninud veidi üle 10 000 dollari, kuid ta tunnistab, et kulude katmiseks peab lisaraha leidma. "Euroopas tuuritades olen enam-vähem nulli tulnud, aga USA tripi jaoks peab lisa leidma," ütleb ta.
Küsimusele, kas ta näeb discgolfi oma tulevase karjäärina, vastab Roland: "Praegu mängin discgolfi, sest lihtsalt meeldib kettaid visata. Eks aeg näitab, kuhu see kunagi viib." Mida soovitab aga Roland teistele noortele, kes tahavad discgolfis läbi lüüa? "Nautige mängimist ja protsessi ning siis tulevad ka tulemused."
Meie soovime igatahes Rolandile soosivat taganttuult ja kindlat putti ja ootame põnevusega, mis tulemustega ta Ameerikast tagasi tuleb.