Sa tuuritasid 2022-2023 Ameerikas ja tegid seal ka mõned päris head tulemused - ‘22 Memorial Championshipi 8. ja Ledgestone Open 9. koht., ‘23 maailmameistrikad lõpetasid 11. kohal. Sel aastal oled jälle täie kohaga Euroopas tuuritamas. Miks selline otsus?
Tegelikult oligi esialgne leping Latitude 64ga kaheks aastaks. 2023 hooaeg ei olnud mul saavutuste poolest väga hea ning arvasin hooaja lõpus, et see jääbki minu viimaseks aastaks täiskohaga sportlasena. Siis tulid aga uue hooaja uudised, et Euroopas on sel aastal oma pro tuur. See tekitas minus uue sädeme, et ka kodule lähemal on võimalik tuuritada ja osa saada kõrge tasemega võistlustest. Samuti sain talvehooajal iganädalaselt LED-i mänge korraldades ja ise kaasa lüües keskenduda oma putihirmust lahti saamisele. Need kaks tegurit olid põhjuseks, miks läksin ka kolmandat aastat järjest oma heade Eesti sponsorite jutule, et uue hooaja võistlusplaanideks rahalist tuge saada. Kõik, kellel võimalik, tulid ka sel aastal kaasa ja mul oli võimalik terve hooaeg Euroopa võistlustega sisustada.
Kuidas sa tänasel päeval selle otsusega rahul oled?
Väga rahul.
Millised on suurimad erinevused Ameerikas ja Euroopas mängimise vahel?
Minu jaoks on kõige suuremaks erinevuseks see teadmine, et Euroopas võisteldes olin ma enamasti maksimum 2 nädalat korraga kodust eemal ja siis korraks võistluste vahepeal ikkagi uuesti kodus. Ameerikasse võistlema minnes teadsin ma kohe, et nüüd olen kuu või kaks korraga kodust ära ja siis oli see kodust lahkumise tunne raskem. Kohapeal olles aga mõtlemine alati muutus ja seni, kuni kõik plaanitud võistlused läbi ei olnud, ei tulnud isegi mõtteid, et tahaks nüüd järsku poole pealt koju minna.
Samuti olen Euroopas tuuritades palju erinevate inimestega koos reisinud, et see on ka teistmoodi tunne. Igal inimesel on oma kombed ja harjumused ning hakata järsku elama nädal aega koos kellegagi, kellega varem elanud pole ja harjuda üksteisega arvestama on ka huvitav kogemus. Kristini ja Silveriga elasin Ameerikas koos nii suure osa aastast et kõik sai kiiresti väga loomulikuks ja omaks.
Su selle aasta parim DGPT Europe eventi koht on olnud 5. koht kodusel Euroopa Discgolfi Festivalil. Kas siin mängis rolli ka kodupublik või sobis sulle lihtsalt rada ja olid head mängupäevad?
Mingit osa mängis kindlasti kodupublik. Minu vanemad olid kohal, minu trennilised ja sõbrad olid vaatamas, minu elukaaslane oli caddimas. Tänu sellele tundsin, et fookus oli terve võistluse aja väga paigas, visked õnnestusid väga hästi ja selle pealt oli kerge head tulemust teha. Rada meeldis mulle ka kindlasti, kuna naiste layout oli minu jaoks täpselt parajate distantsidega, kus peaaegu igal rajal sain korvi ründama minna ja birdit taga ajada. Ilmad olid ka kõik kolm päeva väga super!
Sa kindlustasid sel aastal European Openi 9. kohaga omale ka pääsme oktoobri keskel toimuvale Throw Pinkile. Kas plaanid sinna minna?
Alguses rääkisin, et ei pea seda võistlust oluliseks, aga nii kui pääsme kätte sain, oli kohe sees ärev tunne, et oi, nüüd on küll uuesti Ameerikasse minek.
Oktoobri lõpus toimuvad Austraalias meeskondlikud maailmameistrivõistlused ja sa oled ka sel aastal koondises. Mis sa arvad, kas Eesti kaitseb oma tiitlit?
Mulle tavaliselt üldse ei meeldi asju ette ennustada, aga hetkel ei ole mul isegi infot vastastiimide tugevuse või liikmete üle. Seega on väga raske siit midagi analüüsida. Aga kindlalt tean seda, et meil on väga tugev tiim ning kõik panustavad oma südame ja oskustega maksimaalselt, et tiitlit kaitsta.
Keiti tänavusel European Openil. DGPT foto
Mis plaanid peale nende kahe suurvõistluse veel sellesse hooaega mahuvad?
Augusti viimane nädalavahetus on plaanis Tamperes Soome pro tuuri etapp kaasa mängida, mis on A-tier võistlus. Kui reisikaaslasi leian, siis võibolla septembris veel üks Soome pro tuuri etapp teha. Septembri lõpus on EDGL karikasarja finaal ning enne Throw Pinki teen oktoobri alguses Ameerikas ka ühe A-tier võistluse kaasa.
Möödunud nädalavahetusel toimusid Pärnumaal Eesti Paarismeistrivõistlused. Sa osalesid ja võitsid segapaari koos oma elukaaslase Marger Krummiga. Instagramis jagasid, et see oli teie kuues aasta koos mängida. Kas vahepeal mõtlesite sellele ka, et partnerid välja vahetada ja kellegi teisega õnne proovida?
Discgolf on midagi, mida me koos alustasime ja mis on meie eludes pikka aega suurt rolli mänginud. Minul ei tuleks endal mõttessegi kellegi teisega mängida.
Naispaarides võitsite Kaidiga väga ülekaalukalt. Mis sa arvad, mis teie eduka koostöö võti on?
Minu arvates on paarismängus kaks kõige olulisemat punkti. Esiteks peab enda partnerit usaldama ning teiseks teadma oma partneri mängu. Me oleme Kaidiga nii palju aastaid juba üksteise kõrval turniire mänginud ja tunneme teineteise mängu, tugevusi ja nõrkusi väga hästi.
Kaidi ja Keiti Eesti Paarismeistrivõistlustel. Mauri Levandi foto
Sa tundud sel aastal rajal palju tasakaalukam ja enesekindlam, kui varem. Kas sa tunned end ise ka nii? Kui jah, siis mis selle muutuse taga on?
Eelmise hooaja keskel tundus seis juba päris lootusetu, ma olin tolleks hetkeks üle aasta aja oma putiprobleemidega vaevelnud ja tundus, et sellest hirmust ei olegi kuidagi võimalik üle saada. Raske on jääda enesekindlaks, kui draivid hästi aga ühtegi birdiet putiga ära ei realiseeri. Vaadates eelmise aasta USA tuuril kaasa tehtud võistluste statistikat, siis fairway hittides olin ma 17nes ja C1 putiprotsendis 127mes.
Hooaja lõppedes hakkasin talvel oma putil rohkem tehnikale keskenduma. Varasemalt olin ma koguaeg mõelnud sellele, mis mu peas toimub, millele ma puttides mõtlema peaks või milliseid hingamisharjutusi enese rahustamiseks tegema. Koos Margeri abiga selgitasime välja, millest errorid tulevad ning kuidas oleks kõige kergem neid vältida. Terve talve mängisin 2x nädalas LED-i nädalamänge ning sealt sai iga korraga enesekindlust kogutud ja iga 4-5m puti üle, mis puhtalt sisse läks rõõmu tuntud.
Ma ei saa öelda, et selle hooajaga on nüüd järsku kõik korras, kuid tunnen, et sellist paanilist hirmu mul enam ei teki, kus süda putile minnes 160 lööki minutis teeb. Vahel on endiselt ebamugav tunne ning vahel ma siiski eksin, kuid tunnen et liigun suurte sammudega paranemise poole ja saan jälle discgolfi mängimist ja võistlemist nautida.
Millise nõuande või soovituse annaksid noortele mängijatele, kes soovivad ka discgolfis tippu jõuda?
Ma oskan enda näitel ainult seda öelda, et tee tööd ja näe vaeva ning ühel hetkel võivad imed juhtuda. Minu eesmärk discgolfi mängima hakates või rohkem võistlema hakates ei olnud kohe profidiscgolfariks saada, kõik sündis kuidagi väga loomulikult ja samm sammu haaval.
Lõpetuseks - millised on sinu 3 lemmikketast praegusel hetkel?
Latitude 64 Maul - minu lemmikketas üleminevateks viseteks. Ja kuigi tegemist on ainult kiirus 7 kettaga, lendab ta ikkagi väga korraliku distantsi ja ma võin kindel olla, et jääb lõpuni üle minema.
Latitude 64 Saint Pro - minu lemmik 100m sirgeteks tunneliviseteks.
Dynamic Discs Raider - minu lemmik draiver. Piisavalt stabiilne, et saan usaldada ja maksimaalse jõuga visata. Tean et läheb hyzerist sirgu, aga lennu lõpus tuleb ikkagi kindlalt tagasi.
